Võib ju ka lapsi juurde muretseda, aga see pole üldsegi nii lõbus. Pärast üht-kaht last tüdib ära. Enne kui lapse muretsed, muretsed juba ette, et nüüd jätkub muret kohe 20 aastaks.
Rein Taagepera: lapsi juurde rõõmutseda
10. juuli 2014, 12:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie abikaasa Marega hoopis rõõmutsesime lapsi juurde. Üks laps oli huvitav. Kahega sai nalja kolm korda rohkem: kummagagi eraldi ja lisaks jälgides nende omavahelist tegevust. Miks siis mitte veel kolmandat juure rõõmutseda?
Olime vastutustundetud kah. Ei küsinud, enne kui juurde rõõmutsesime, et mis see kõik maksma läheb. Esimese lapse eest nõudis sünnitushaigla Mare ja minu kuise sissetuleku. Riiklikku tervishoidu polnud veel. Lootsime uduselt, et küllap tulud kasvavad, kui oskusi omandame. Esimene laps mahtus kahetoalisse korterisse, teise tulles kulus ära kolmetoaline. Sinna mahtus ka kolmas laps.
Kuidas sai rõõmutseda, kui mõnede arvates pidanuks muretsema? Eks ikka rõõmulihaseid arendades. Need vajavad kah trenni. Muidu võtab võhma välja. Eriti siis, kui muretsemislihased on tugevaks aetud ja vastu töötavad. Väike näide siitsamast Tartu Jänese rajalt.
Enne supelranda on kraav. Meeter sügav ja täitsa kuiv. Tuleb ema-isa kolmeaastase lapsega. Hoiatavad kaugelt ette, et siin on kraav. Muretsevad. Mina laseksin lapsel kraavist läbi ukerdada. Lasta tal rõõmu tunda väljakutsest ja ise rõõmutseda tema kakerdamist pealt vaadates. Kus tal siis kukkuda on rohkem kui käpuli, just nii palju kui kulub ära, et saada kogemust? Tagasiteel saaks jälle rõõmutseda, vaadates, kuidas laps juba osavamalt kraavist üle saab.
Sellel lapsel võeti kummaltki poolt käest kinni ja talutati vangina läbi kraavi. Hea, et nad kõik ei kukkunud. Sellele lapsele naljalt teist juurde ei muretse. Kui juba ühegagi on nii palju muret. Mis sa ära teed, kui rõõmutsemisvõimalus minema muretsetakse!
Kust see tuleb? Eeskujudest. Sellest, kuidas ema-isa ennast kasvatati. Kuidas enda ümber lastega suheldakse. Istub isa Lotmani purskkaevu juures. Näpib moblat. Poeg jändab vee ümber ja sees. Minagi vaatan möödudes mõnuga. Isa ei näe. Pidi lapsega välja minema. No läks. Poja tegevust jälgida? Milleks? Koht on ju turvaline. Su poeg pole kunagi enam viis aastat ja 37 päeva vana. Ja sa lasksid selle mööda. Igavusest näppides moblat, kui oli nii palju märgata. Kui oleksid osanud.
Oli selline tühine juhtum Jänese rajal ja mittejuhtum purskkaevu ääres. Igapäevane. Igapäevane kuhjumine aastate kaupa, kas rõõmutsemist või ainult muretsemist. Mida see isa näeks, kui vaataks? Esmakorral mitte midagi. Me näeme asju ainult võrdluses eelnevaga, ja võrdlust ei saa olla, kui varem pole poega jälginud. Kui vaid meenuks, kuidas ise selles vanuses toimisid! Siis tunnetaksid, et poja nahas oleks mul isu teatavat tempu teha. Siis vaatad huviga, kas poeg teebki nii. Välja arvatud, kui oled treenitud ütlema: «Seda ei tohi teha!» Miks ei tohi? Selle pärast, et nii oleks minu ema-isa ütelnud. Tugevamat põhjust tihti polegi.
Mu rõõmutsemine kolme last ja seitset lapselast jälgides on olnud pidev avastusretk, mida kõike saab lapsele siiski lubada, ilma et juhtuks midagi hullu. Kõige viimane oli kummipuu potist mulla välja kaapimine. Juhtub see, et kaabib paar pihutäit. Rohkem ei viitsi. Mina pühin mulla kühvli-harjaga tagasi potti paari sekundiga. Teisel päeval kordub. Kolmandal ei kordu. Pole huvitav, kui pole keelatud vilja müstikat. Ja mina mõtlen, et miks ma, tola, eelnevate mudilastega nädalate kaupa võitlust pidasin?
Kas see tähendab, et laps teeb, mis tahab – kurikuulus vabakasvatus? Ei, aga mitte ka keelukasvatus, mis paneb aina muretsema. Rõõmutseda laseb võimestuskasvatus. Ise jooksed, ise kukud, ise tõused ja pühid riided puhtaks. Ja võimestud: tead, kuidas edaspidi kukkumist vältida, või vähemalt kiiremini tõusta. Sellist arengut on rõõmus pealt vaadata.