Juhtkiri: koolivõrk reha ootuses

«Kui kaob kool, kaob ka vallast/külast elu.» See argument on uuringukeskuse Praxis juunis avaldatud Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüsi järgi väga levinud põhjendus, miks mitmel pool Eestis asuvaid väheste õpilastega koole ikka alles jätta püütakse. Samas dokumendis nenditakse ka, et niisuguse põhjenduse näol on tegemist pigem tohutu lihtsustusega ning kool üksi ühtegi piirkonda elujõule ei aita.
 

Mitte just eriti üllatuslikult saab tänasest Postimehe vaatlusest omavalitsuste kooliplaanide asjus lugeda, et omavalitsuste esindajad hindavad nii Praxise uuringut kui ka haridusministeeriumi survet koolide arvu vähendamiseks tihtipeale kui kohalike olude mittemõistmist.

Oma kool on tähtis. Seda üritatakse pidada ka negatiivsete asjaolude kiuste niikaua kui võimalik. Koolimaja on märk, see kannab oma piirkonna traditsioone, tavasid ja uhkust.

Mõnelgi pool võib armsaks saanud kooli sulgemise otsusest kasvada kodanikuaktiivsuse taimelava, kus oma inimene seisab vastamisi keskusest või lausa pealinnast kohale sõitnud asjamehega, kelle tarkus pärineb kiretust Exceli tabelist.

Ning teatud puhul võibki see võitlus olla põhjendatud, teinekord isegi edukas. Lõpuks ei ole isegi sündimus- ja rändeennustused selline asi, kus iialgi ei eksita.

Põhiosas peavad aga eeldused, millele ka Praxise uuring on ehitatud, paraku suure tõenäosusega paika. Eesti koolivõrk liigub lähiaastail ikkagi kahanemise, mitte laiendamise poole. Muidugi ei puuduta see korraga kõiki ning on ka neid maakondi, kus suuremaid muutusi lähiaastatel ilmselt tulemas ei ole.

Kui riigikontroll mullu riigi omandis olevate koolide ja kutseõppeasutuste viimaste aastate investeeringuid uuris, jõudis ta järeldusele, et kõige kallimaks läheb ühiskonnale valeotsuste tegemine – kulutatakse palju raha, sh ühekordsetest välistoetustest sinna, kus tegelikult perspektiivi pole. Sama ohtu võib näha ka omavalitsuste koolide puhul.

Praxise arvestuse järgi oleks juba 2020. aastal, mis ei ole üldse mingi kauge perspektiiv, Eestis optimaalne põhikoolide arv 352. See on tervelt 132 kooli võrra praegusest vähem. Uuringufirma tõstab esile ka mõttetut rahakulu. Selle asemel et mõnekümne õpilasega koolil iga hinna eest hinge sees hoida, võiks summa ju suunata suurema kooli õppetöö taseme parandamiseks ning ka õpetajate palkadesse.

Reaalsuses on aga just kooli lähedus see, millest kuidagi loobuda ei taheta. See teeb ka Praxise väljakäidud optimumi poole liikumise raskeks.

Nii omavalitsuste kui ka riigi seisukohast on aga kõige kahjulikum ebaselgus ja sellega kaasnev kindlusetuse tunne. Kui vallajuhtidel on ees pilt, mis ulatuses saab hariduse korraldamisele toetust oodata, oskavad nad ka omaenda võimalusi paremini hinnata.