Kes ütles, et idast ei tule iial midagi head?

Jaan Martinson
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Vene, või õigemini Nõukogude Liidu kirjanduse kaks suurteost - «12 tooli» ja «Kuldvasikas» - on need, mida huumorimeelega ja irooniast lugu pidav raamatunautleja kord kümne aasta jooksul ikka pihku võtab, kui mitte tihemini.

Kord, punasel ajal, eemaldatud Aktuaalse Kaamera sünoptik teleri ekraanilt, sest ta kuulutanud ilmateadet lugedes: «Idast pole meil kunagi midagi head tulnud.» Vale jutt, sest idapoolt saabuva kirjanduse kohta ei saa teinekord küll midagi halba öelda. Väärt kraam.

Õigupoolest ei saa arugi, ei saanud varemgi, kas Ilfpetrovi raamatud on tõsimeelne kriitika kapitalismi ja mammonakummardamise aadressil või pigem irvitamine sotsialistliku ühiskonna õle. Sotti ei saanud ka kommunistid ning enne Hruštšovi sula noid kahte raamatut väga ei kodustrükitud. Eestiski sai «12 tooli» ja «Kuldvasikat», mis kirjutet aastatel 1928 ja 1931, lugeda alles 1962.

«Kuldvasikat», kus suur kombinaator Ostap Bender, kes eelmises teoses teise ilma läheb, taas ellu äratatakse ja miljonit rubla jahib, võib võtta nii ja naa. See võib olla ühe nurga alt vaadates tavapärane kelmiromaan, teise nurga alt nähtuna aga sotsialistlik padupropaganda. Või hoopis filosoofiline teos, kus selgub, et õnn ei peitu rahas ning protsess on tähtsam kui tulemus. Või lihtsalt tore raamat täis head huumorit ja säravaid kilde ning irvitamist järjekordse -ismi üle.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles