Marju Lauristin on (Sirp 17.01.14) laulupeo rolli eestlaste kujunemisel modernseks rahvuseks kõrvutanud eestikeelse ajakirjanduse tulekuga. Ajakirjandus hakkas eestikeelse lehe lugejaid kõnetama ühise «eesti rahvana», laulupidu «andis eesti rahvale hääle, harjutas karuste protestitunnete valamist distsiplineeritud harmooniatesse ning õpetas maarahva lapsi toimima kultuuriliselt ja poliitiliselt tegusa kollektiivse subjektina».
Pole juhuslik, et nii on esimese laulupeo sünd aastal 1869 vahetus seoses Postimehe ilmuma hakkamisega aastal 1857. Ühisnimetaja on mees, kes seisis mõlema algatuse taga. Johann Voldemar Jannsen.
21. sajandi teisel kümnendil elame ajas, mil maailm killustub, nišistub ning inimene jääb üha enam üksi. Ühiskonnateadlased nägid seda ette. Ja teatud tüüpi massimeediale kuulutab see lõppu. Ent vajadus ühtekuuluvuse järele ei kao kuhugi, vaid hoopis kasvab.
Stockholmi ajalehe Aftonbladet ajakirjanik Carina Bergfeldt sattus Norras Utøya saarel aset leidnud Anders Breiviki massimõrvast kirjutades hotelli, millest kujunes tragöödia kriisikeskus. Tal õnnestus sotsiaalmeediat kasutades luua massilugejaga täiesti unikaalne otsekontakt. Ta kirjutas – teda loeti, lugejad küsisid – ta vastas.
Kas see oli n-ö kvaliteetajakirjandus? Aga kas papa Jannsen tegi kvaliteetajakirjandust, vastates lihtsate Eesti inimeste lihtsatele küsimustele? Ma arvan, et hea ajakirjandus pöördub ja peabki pöörduma tagasi vahetu inimliku suhtluse aega. Uued tehnilised vahendid pakuvad selleks uusi võimalust ja uues maailmas elavad inimesed tahavad seda.
Eesti kultuurikogukond ja rahvuslik identiteet näivad mõnikord anakronismidena, kuid äsja lõppenud pidu kinnitas, kui väga me neid vajame. Ühisosa tähtust ja oma rolli selles peaks nägema ka Eesti ajakirjandus. See kõik kõlab võib-olla hirmus pateetiliselt, kuid sinises Postimehe telgis veedetud tunnid näitasid, milline on meie vastutus ja kus peaks olema meie töö fookus.
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
