Juhtkiri: Eesti müsteerium

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eesti müsteerium,

Estonian mystery

– see juhuslikult kõrvu kostnud välismaalasest laulupeokülalise kommentaar, lausutuna tema emakeeles, osutab tabavalt eile lõppenud, aga tegelikult terve nädala Tallinna ja kogu Eestit valitsenud XXVI laulu- ja XIX tantsupeo südamikule. Et see on üht­aegu mõistatuslik ime ja religioosne sündmus. See, kuidas üks väike rahvas koguneb iga viie aasta tagant – ja nüüd võib öelda, et kõik see rahvas, sest sajale tuhandele lisandub miljon teleekraani ees ja internetis – ühele liuakujulisele väljakule ning laulab end suureks, igavikutahteliseks tervikuks.

Nii on see põhimõtteliselt olnud üldlaulupeo sündimisest alates. 1869. aastal reisil Läänemere provintsidesse eestlaste laulupeole sattunud ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy kirjutab tunnustavalt, et «selle rahva hääl on laulmiseks loodud, nagu tema keelgi». Ja oma vaimustust eestlaste peost soomlastele vahendades paneb sealne koolijuht C.G. Svan tähele, kuidas «rõõm lõõskas nende silmades». Svani 145 aasta tagune ennustus, et rahvas, «kellel on sel määral veel rahvustunnet, moraalset jõudu ja võimsat tahet püüda edasi hariduse rajal», pääseb viimaks õnnelikult sihile – see ennustus täitus 1918. aastal ja kordus 1991. aastal.



Aga sihile jõudnultki vajame aeg-ajalt hingelist puhastumist ja ülendust. Seda peaaegu et sõnades väljendamatut kirgastumist, mida ühislaulmine ja selle kaja kuulamine oma hinges tekitab. Või nagu see kõlab tänavusele laulupeole nime andnud Kristiina Ehini ja Tõnu Kõrvitsa laulu «Puudutus» refräänis: «Kas tunned, kuis meile ikka on lahti / kõige kõrgemad taevateed, / kui tuleme kokku, kui leiame mahti, / jätame vaevad ja laulame?»



Jaatava vastuse sellele küsimusele saime kolmel imelisel päeval tantsustaadionil ja lauluväljakul, mil tundus, et jumalgi on eestlane, et ta pärast nii vaevalist ja päikesevaest suve algust selle külluslikult valla päästis.



Kes võtab tagasi mõelda teele, mis kulmineerub Lüdigi/Kuhlbarsi «Koidu», Sarapiku/Liivi «Ta lendab mesipuu poole» ning Ernesaksa/Koidula «Mu isamaa on minu arm» lauluga, see märkab, et see tee meenutab eestlaste ürgseima laulu, regilaulu mustrit. Kõigepealt oli selleks laulupeotule toomine, milles iga maakond võttis tule enda kanda, nii nagu võtab regilaulu iga järgmine värsirida korrata ja samas edasi viia üht lugu. Ja seejärel laulupeo rongkäik, mis väliselt meenutab palverännakut, aga samas tähistab oma tundidepikkuse protsessiooniga ettevalmistust ühe suure Sõnumi väljaelamiseks. Nagu regivärsi parallelismgi.



Ent see tee ühe ekstaatilise hetkeni on tegelikult katkematu mitte ainult ajas, nagu seda laulupeo esimese päeva repertuaar «aja puudutuse» näol esitas. Ta on katkematu ka oma korralduses, alates lauluharrastusest, koorilaulutundidest, heliloojatest, ja lõpetades neil päevil rahva juhtideks tõusvate dirigentidega lauluväljakul. Üldlaulupeo kui müsteeriumi taga seisavad nõudlik seadistus ja hierarhia. See teeb meie laulupeost ühtlasi nagu mingi ideaalriigi, milles igaüks teab oma kohta ja tunnetab oma väärtust, selleks et toimiks tervik. Nõnda pälvivad tänu kõik laulu- ja tantsupeo kui loomingulise masinavärgi osad: iga tantsija ja laulja, iga tantsurühm ja laulukoor, iga laulu- ja tantsuõpetaja, iga muusik ja dirigent ning lõpuks igaüks, kes ühispeo korraldamises osaleb. Ja kuna neid – või õigemini öeldes: meid – on nii palju, siis näeme, kuidas just laulupeos kehastub eestlaste pühendumisvõime, mida peaks jätkuma ka järgmiseks neljaks argiaastaks.



Mis on aga see suur Sõnum, mis kümnetes-sadades harjutamistundides – sest laulupidu on laetud ka muusikalise täiusepüüdega! – ning seejärel ühislaulmises ja kooskuulamises taevasse lennutatakse? See on seesama sõnum, mis vaatab vastu tuhande aasta tagusest regivärsist, saksa traditsioonist laenatud, aga just meil, eestlastel ning teistel balti rahvastel ainulaadseks vormitud koorilaulukultuurist – sõnum sellest, et me mitte ainult ei vääri kestmist, vaid me ka kestame. Kuni viimseni!



See on ka sõnum maailmale. See ongi Eesti müsteerium –

Estonian mystery

.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles