Politsei prioriteet peaks olema suurte narkokurjategijate kahjutuks tegemine, mitte noorte eksinute karistamine, kirjutab Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi spetsialist, sel teemal doktorikraadi kaitsnud Marianne Paimre.
Marianne Paimre: milleks noort eksinut karistada? (1)
5. juuli 2014, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal võis lugeda meediast maksu- ja tolliameti töövõitudest narkorindel. Kindlaks on tehtud sadakond noort inimest, kes endale internetist uimasteid ostsid. Neid ootab nüüd kriminaalasi. Miks sellised uudised eriti ei rõõmusta?
Kui jälile on saadud ohtlikule kurjategijale, teeb see ikka head meelt. Meie kõigi julgeolek on sellega paremini tagatud. Postimehe 25. juuni uudises pole aga kordagi öeldud, et uimastiostjad oleksid kedagi ohustanud. Tegemist olevat üldjuhul korralike inimestega, kes õpivad isegi ülikoolis ja töötavad.
Kriminaalkaristus on noorele raske asi. See toob kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi. Märk jääb külge kogu eluks. Eestis on kriminaalkorras karistatud inimeste osakaal niigi liiga suur. Seega tuleks võimalikult hoolikalt kaaluda, kas tasub ikka häbimärgistada inimest, kes ei ole ühiskonnale ohtlik.
Nagu ka artiklis vihjatud, võis mõni noor teha uimastiostu internetis surfates impulsiivselt ja pärast kahetseda. Hiljem polnud aga võimalik tehtut tühistada. Välismaised veebisaite, mis pakuvad narkootikume, paraku leidub. Mõningal juhul olevat tegu toimunud lausa aastaid tagasi. Ilmne on, et noor inimene selle aja jooksul areneb ning ilmselt hindab ümber ka kunagise narkoostu.
Loos ongi viidatud, et noored kahetsevad oma tegu vestluses MTA esindajatega mõnikord lausa pisarsilmi. Kriminaalasjast nad muidugi ei pääse. Tekib küsimus – mis on karistuse eesmärk? Kas tõesti noore inimese elu ärarikkumine, mitte aga parem käitumine tulevikus?
Veel mõned aastad tagasi oli politsei prioriteediks suurte narkokurjategijate kahjutuks tegemine. See tundus ülimalt mõistlik lähenemine. Miks aga tegeldakse praegu üksiktarbijatega, jääb arusaamatuks. Ilmselt selleks, et vähendada nõudlust. Aga kas sellisel moel?
Mitmeid kordi käis artiklist läbi, et noorte teadlikkus keelatud uimastitega seotud ohtudest on madal ning nende pea on täis valesid arusaamu. Sel juhul oleks ju mõttekam tegelda ennetuse, mitte tagajärgedega. Ka teo toime pannud inimese karistamine on mõnes mõttes preventsioon, kas või hirmutamiseks teistele. Siiski tundub arukam ja inimlikum tegelda noorte inimestega juba varem.
Praegu jääb mulje, et noor inimene saab karistada oma kunagise rumaluse eest. Ikka mäletamisväärselt. Kriminaalkorras. Seejuures kogu vastutus on pandud indiviidile. Aga kas riik ise on ikka tegelenud ennetusega piisavalt?
Uimastite ostmine internetist on praegu tõusev trend kogu maailmas. Eesti jõustruktuurid peavad selle probleemiga rinda pistma ka tulevikus. Äkki saaks internetti kasutada intensiivsemalt hoopis kriminaalpreventsioonis?