Vene imperialism on majanduskriisi uus ohver. Venemaa oht Eesti julgeolekule on lühikese ajaga kiirelt vähenenud ning praegu võib Venemaa sõjalist ohtu Eestile pidada juba väga väikeseks.
Vahur Koorits: impeeriumi taganemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pöördepunktiks saab pidada viimaseid sündmuseid Kõrgõzstanis, kus Venemaa keeldus kirgiiside ja usbekkide vahelisse verevalamisse sekkumast. See hämmastas, sest Venemaa sekkumine oleks toetanud Kõrgõzstani uut režiimi ja kinnistanud Venemaa soovi säilitada mõjuvõimu endistes Nõukogude liiduvabariikides. Ent Venemaa sõdureid ei saatnud.
Kahe aasta taguse Gruusia sõja ajal toimunuga võrreldes on muutus hämmastav. Gruusia sõda jättis mulje, et Venemaa kasutab iga võimalust oma mõju naabruskonnas kasvatada, vajadusel ka vägivallaga. Veel eelmisel sügisel korraldasid venelased koos valgevenelastega suure õppuse Balti riikide piiride ääres, kus harjutasid Balti riikide okupeerimist. Niisuguste õppuste korraldamine on enamasti halb märk.
Paari aasta eest tundus Kremli asukatele, et naftahinnad kasvavad lõputult ja toovad Venemaa eelarvesse pidevalt raha, võimaldades laiendada võimu ka väljapoole Venemaa piire. Just selle enesekindluse faasi tippu sattus Gruusia sõda ning tõenäoliselt oli eelmisel sügisel korraldatud Venemaa suurõppus me piiri ääres jäänuk sellest ajast.
Ent ka kõige kõrgemate naftahindade ajastul paistis silma, et Venemaa tahtis võimu saada üsna odavalt. Tegevus keskendus peamiselt propagandale, nagu näiteks strateegiliste pommitajate lennud NATO riikide õhupiiri lähedal, kurjad sõnavõtud ja pidev millegi nõudmine. Sisuliste asjadega, nagu Vene majanduse ja sõjaväe tänapäevastamisega, tegeleti vähe. Tagantjärele tarkusega paistab silma, et Gruusia sõda toimus piirkonnas, mis on tihedalt täis Venemaa kõige paremaid sõjaväeüksusi. Gruusia sõda oli Venemaale logistiliselt lihtne korraldada.
Kõrgõzstan on Venemaa põhiterritooriumist palju kaugemal ja seal vähegi pikemalt vägesid hoida oleks palju keerulisem, kui mõnepäevase sõja pidamine Gruusias. Venemaa välispoliitilise agressiivsuse vähenemine on igati loogiline, sest majanduskriis kõigutab Putini võimu alustalaks olevat heaolu kasvu Venemaal. Võimu säilitamine Venemaal on aga kogu aeg olnud tema prioriteet, võimu laiendamine väljapoole Venemaa piire tuli alati pärast seda.
Kuna korruptsioon, vananev infrastruktuur ja rahvastik vaid võimendab Venemaa probleeme sel aastakümnel, siis võime meie praegu rahuliku südamega magada.