See väike vinjett, millest Juncker ise pajatada armastab, ütleb meile ühel tasandil, et prantsuspäraste eesnimedega germaani verd Beneluxi poliitikud on ELis hinnas. Nad jagavad Saksamaad ning prantsuse keelt ega kujuta väikeste riikide esindajatena endast ohtu suurematele.
Teisel tasandil peegeldab lugu Euroopa poliitilise taevakummi liikumist. Suurbritannia on nihkunud kontinentaalsel kompassil kõrvale. Kompass omakorda ei osuta enam Saksamaa ja Prantsusmaa kaksiktähele. Pariisist on saanud Berliini satelliit (Itaaliaga võrreldavas staatuses).
Kolmandal tasandil jääb ELi edasises elukäigus Junckeri nimega seotuks mitu keskset momenti. Esiteks, reedene ELi tippkohtumine oli esimene, mis hääletas läbi mittekonsensusliku otsuse. Suurbritannia pandi fakti ette, mis tähendab – teiseks – seni kaugelt kõige valusamat hoopi praegu irooniliselt Luxembourgi kompromissiks nimetatava põhimõtte pihta. See 1966. aastal välja töötatud printsiip on seni toiminud hädapidurist vetona. Enamushääletuse eel on kaotajaks jääda kartvad riigid seni võinud viidata mõjusale rahvuslikule huvile ja nii otsustamise ära hoida. David Cameron, Suurbritannia peaminister, üritas Luxembourgi kompromissi kasutada Junckeri peatamiseks, kuid asjatult. Võib oletada, et meie sajandi oludes tundus keeruline kvalifitseerida lihast ja verest poliitikut ohuna rahvuslikele huvidele. Kolmandaks tõusis Euroopa Parlamendi prestiiž Euroopas. Juncker oli eurovalimised võitnud parempoolse Rahvapartei kandidaat ning tema taha rivistusid nii sotsid, liberaalid kui rohelised – haistes võimalust laiendada parlamendi institutsioonilist aedikut, millest tõuseks kasu kõigile.
Mis tähendab, et meil on Brüsselis (ja Strasbourgis) situatsioon, millele lähim paralleel leidub keskaegses Novgorodi vabariigis. Suveräänsust – niivõrd kui see on väliste faktorite armust olemas – jagavad bojaarid ja veetše ehk tänases keelepruugis riigi- ja valitsusjuhid (teiste seas Eesti Taavi Rõivas) ning ebamäärase taustaga rahvaesindus. Junckeri näol on endale valitud possaadnik ehk võimukandja, kel on valija mandaat, kuid ametniku töökirjeldus.
Mis tähendab, et Junckeri vaadetel (integratsioonimeelsetel, kuid rahvusriiki uskuvatel) ei olegi suuremat tähtsust. Ametis püsimiseks tuleb tal laveerida Berliini (kui bojaaride seas tähtsaima) ja Euroopa Parlamendi vahel. Tema tähtsaim ülesanne, taas irooniaga vürtsitatult, on juhatada ELi bürokraatia vägesid enne ja pärast Suurbritannia 2017. aasta referendumit, millel otsustatakse riigi jätkamine ELis.
Eesti juhid toetasid Saksamaa kiiluvees Junckerit. Seda mitte usust euroopalisse demokraatiasse, vaid lootusest konkurentsieelisele siseturu reformimisel (mida Junckerilt loodetakse). Aeg näitab, kas Saksamaa uus asjakorraldus Euroopas kompenseerib Suurbritannia kaugenemise ELi orbiidilt.
