Eraettevõtja Haver Järveoja kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Indrek Neivelti ettepanek seada eesmärgiks aastaks 2018 miinimumpalk 1000-le eurole on jällegi tekitanud elava debati palgatasemete üle Eestis, mis kahjuks keskendub valele küsimusele – kui kõrge (või madal) peaks Eestis olema miinimumpalk, õigem oleks küsida, kas ei peaks miinimumpalka üldse kaotama.
Suhteliselt laialdaselt on teada, et üleriigiline ühtne miinimumpalk halvab madala kvalifikatsiooniga inimeste, nii noorte kui ka vanade, tööturul osalemist. Praeguse 355 euro juures rääkida, et mingisugune arvestatv hulk inimesi jääb tööturult kõrvale puhtalt miinimumpalga nõude tõttu on ilmselt väär, kuigi see võib osutuda probleemiks tulevikus kui miinimumpalga tõstmine on jätkuvalt seotud poliitilise tahte mitte reaalmajandusega. Asja teine ja tõsisem tahk on aga selles, et Eesti tingimustes funktsioneerib miinimumpalk vabandusena maksta seadusega ettenähtud summat.
Miinimumpalga kaotamisest rääkides pean silmas täielikku kaotamist, mitte Soome mudelit, kus eksisteerib ametiühingute poolt (vägivaldselt) väljakaubeldud majandussektorite põhine miinimum. Palk peaks ikkagi kujunema turul nõudluse ja pakkumise käigus, kus indiviid saab vabalt läbirääkida tööandjaga. Hetkel riiklik miinimum moonutab turgu ja suurendab ettevõtjate jõupositsitsiooni palgaküsimuses, seda just madalapalgaliste töökohtade juures. Kui keegi soovibki oma tööjõudu müüa alla praeguse aksepteeritud taseme, siis halvimal juhul parandame kasvõi marginaalselt tööhõivet ning kaasame rohkem pensionäre ja puudega inimesi. Aprioorselt on igasugune võimalus, et turul kujunev palk saab olema kõrgem 355st ja asetab inimesed paremasse seisu praegusest.
Kuigi Neivelt ei rääkinud otseselt riikliku 1000-eurose miinimumpalga seadmisest, siis tootlikuse ja efektiivsuse seisukohalt on tegemist utoopiaga, mis mõjuks laastavalt Eesti konkurentsivõimele ja ekspordile. Tavainimese jaoks on tegemist atraktiivse mõttega, aga valijatel on tendents teha enda jaoks kahjulikke valikuid, üldiselt piisavate majandusteadmiste puudumise tõttu. Iroonilisel kombel nõustuvadki erinevate majanduskoolkondade esindajad alates keinsistidest kuni austerlasteni rohkem üksteisega kui laiema avalikkusega.
