Vene-uurija: utopistlik poliitika ei vii kaugele

Evelyn Kaldoja
, välistoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome sotsiaalteadlane Jussi Lassila.
Soome sotsiaalteadlane Jussi Lassila. Foto: Evelyn Kaldoja

Soome sotsiaalteadlase Jussi Lassila sõnul läheb Kremli sihipärane läänevastasuse külvamine selgesse vastuollu tema rahva üldise Euroopa-orientatsiooniga. Küsimus on vaid selles, millest saab vene rahva kasvava sotsiaalmajandusliku rahulolematuse sihtmärk, ütles ta usutluses Evelyn Kaldojale.

Kas tunnetus, et Soome Venemaa-käsitlus on pehmem kui ühegi teise nendega piirneva ELi riigi oma, peab paika?

Kahtlemata. Minu arvates tõestab praegune olukord meie ajaloolist erinevust.

Samas on praegune olukord ilmselt üllatus ka Venemaale, mis on ELiga suheldes kasutanud «jaga ja valitse»-põhimõtet ning traditsiooniliselt eelistanud kahepoolseid suhteid. Nad ilmselt uskusid, et vastus Ukraina sündmustele on kaootiline ning EL ei suuda käituda nii ühtselt, kui ta juba praeguseks on käitunud. Esimene sanktsioonide ring tuli ju vaid mõne tunniga, kui seda arutama hakati, ning konsensus saavutati peaaegu kohe.

Vene turistide vool ka Soome on vähenenud. Kuivõrd on selle põhjus majandusreaalsus – rubla kursilangus jne –, kuivõrd riiklik vaenulikkus Euroopa vastu?

Vene poliitilise eliidi seas on selge tendents tekitada läänevastaseid meeleolusid. Iseenesest pole selles midagi uut, see on toimunud kogu Putini valitsemise aja, kuid nüüd on omandatud täiesti uus tase.

Arvan, et mitte isegi pikas, vaid lühikeses plaanis põrkab see poliitika kokku üldsuse huviga, sest tavaliste venelaste majandusgeograafiline suund on selgelt Euroopa poole – sinna tahavad nad minna turistina, seal tahavad nad ajada äri.

Minu arvates on täielik utoopia arvata, et Venemaal toimub nüüd suur pööre Hiina poole. Nende suhted Hiinaga on keerulised, Hiina on Venemaaga võrreldes määratult suurem tegija. Samuti on Venemaa Euroopas kõvasti suurem tegija kui ta suudaks kunagi olla Aasias. Inimeste liikumise ja kultuurisuhete mõttes on Venemaa Euroopa riik. Pööre Aasiasse tundub tupiktee.

Venemaal on erinevaid majandusprobleeme, ja need süvenevad. See, et Venemaa on ennast ise isolatsiooni pannud, ei tõota Kremli vaatenurgast siseriiklikus olukorras mitte midagi head.

Kui tavavenelaste majanduslik olukord muutub keerulisemaks ja nad teavad lääne sanktsioonidest, siis kelle peale nad ärrituvad – lääne või oma võimude?

Usun, et Putin jälgib hoolega erinevate huvigruppide hääli. Mulle ei meeldi väited, et Venemaa on nüüd ootamatult täiesti muutunud. See on naiivsus. Oleme näinud vene mõtlejate ja Kremli ideoloogide ultrakonservatiivseid ja uusimperialistlikke vaateid ka varem. Tundub, et Ukraina olukord lihtsalt aktiveerib seda seltskonda. Putin on väga pragmaatiline ja küüniline. Tema jaoks on elu ja surma küsimus, et ta oleks alati püramiidi tipus ning suudaks erinevaid huvigruppe ära kasutada.

Praegu näeme ultrakonservatiivse tiiva läbimurret. Aga see ei tähenda ilmtingimata, et kandev joon Vene poliitikas oleks püsivalt muutunud. Püsiv joon on olnud ideoloogiatus, eklektilisus – leidub nii imperialismi, neoliberalismi, paternalismi kui mida iganes. See on väga tüüpiline postsovetlik ja postimperialistlik olukord – identiteedikriis ja teadmatus, mida teha edasi.

Venemaa hakkab jõudma ristteele, kus Putin peab tegema valikuid. Põhiline küsimus on minu arvates see, kus purskuvad välja venelaste raskused. Kas nende sihtmärgiks saab Putin?

Kodanikuühiskonna olukord on muidugi väga murettekitav, mittetulundussektorile avaldatakse survet, internetti tsenseeritakse. Samas on lihtsalt võimatu kehtestada Hiina-tüüpi tsensuuri – selleks on Venemaa õige aja mööda lasknud.

Aastatel 2011–2012 toimunu oli väga oluline: see näitas, et Putini režiim kannatab tõsise legitiimsuskriisi all.

Näeme küll tohutut Putini populaarsuse tõusu, kuid on raske uskuda, et see võiks jääda pikemalt püsima. Praegusele õhustikule jätavad jälje sõjapsühhoos ja riigipropaganda. Kremlist on väga ohtlik neid kasutada. Mida nad teevad, kui praegune õhustik otsa saab?

Kui populaarne tundub venelaste seas olevat mõte, et nüüd on nende leivale tulnud ka Krimm?

Minu arvates on päris ilmekad näiteks Levada keskuse küsitluste tulemused. Kui venelastelt küsiti, kuidas nad suhtuvad Krimmi annekteerimisse, siis alguses nad vastasid, et see on suurepärane ja korrigeerib ajaloolist ebaõiglust. Aga kui neilt küsitakse, kas nad on valmis Krimmi rahaliselt toetama – Levada keskus uurib seda teemat nüüd iga kahe nädala tagant –, on valmisolek annekteerimine kinni maksta kahanemas.

See näitab, kuidas algne ekstaas «ajaloolise ebaõigluse korrigeerimisest» muutub. Usun, et enamikule venelastest on mureks majandus: kuidas oma palgast katta tõusvad elamiskulud. Selle poliitiline õigustamine, et nüüd tuleb maksta aina rohkem Krimmile, muutub üha problemaatilisemaks, ma ütleks, et isegi võimatuks.

Isegi enne seda arvustasid rahvuslased tõsiselt föderaalpoliitikat ning küsisid, miks me peame korrumpeerunud Tšetšeeniale raha maksma, kui meie oma infrastruktuur on kokku varisemas. See on tõusev trend Venemaal, eriti Moskvas, kus kasvab ka immigratsioonivastasus.

Viimastel Moskva linnapeavalimistel kasutas Aleksei Navalnõi seda argumenti väga nutikalt: me oleme eelarve mõttes üks maailma rikkamaid pealinnu, aga kuhu kõik see raha kaob? Astronoomilised summad haihtuvad muidugi ka korruptsiooni, kuid samas pole ka föderaalne rahanduspoliitika keskmise inimese vaatenurgast väga rahuldav.

Sellest perspektiivist pole ka Krimmi küsimus just meeldiv. On küll mingeid utoopilisi plaane seal turismi arendada, kuid alles hiljuti lugesin ajakirjandusest, et seal algab turismi tipphooaeg ja kõik rannad on tühjad. Venelasi veel ei tule, sest ühendusteedega on endiselt probleeme ja piletid on kallid.

Kuidas suhtuda trikkidesse nagu plaan nimetada Volgograd tagasi Stalingradiks?

See on huvitav sisepoliitiline mäng. Riigipopulism, mis peab silmas kommuniste. Volgogradi kant on traditsiooniline tööstuspiirkond, kus kommunistidel on suur toetus. Kommunistid on sealses poliitikas olulised tegijad.

Mis poliitika see on, kui kõige olulisem küsimus on Stalingradi nimi? Aasta tagasi, kui tähistati Stalingradi lahingu 70. aastapäeva, käis samal teemal tohutu debatt. Lõpuks jõuti Kremliga kompromissile, et Volgograd kannab kuus päeva aastas Stalingradi nime. Koomilisel kombel unustati viimasel võidupühal linna Stalingradiks nimetamine ära.

See näitab, kuidas kogu poliitiline energia kulutatakse täiesti mõttetutele küsimustele. Samas on see ka märk identiteediotsingutest ja võitlusest selle üle, mis suuna Venemaa võtma peaks. See muudab ka raskeks ajada poliitikat, mis keskenduks pakilistele ja olulistele küsimustele nagu riigi infrastruktuuri seisund ja kõikvõimalikud sotsiaalmajanduslikud teemad.

Igasugused utoopilised arutelud on praegu Vene poliitikale väga iseloomulikud – see on muutunud teatud mõttes ülemäära intellektuaalseks. Sõltumata sellest, kas tegu on liberaalide või rahvuslastega, nende arutelud on teatud mõttes väga kaugel inimeste tavamuredest. Inimestele valmistavad muret kommunaalteenused ja muud tavalised asjad.

Läänest on viimasel ajal kostnud kurtmist, et Venemaa on võidukas propagandarindel. Kuivõrd on sellel väitel alust teie arvates?

Sõltub perspektiivist. Vene propagandal on olnud edu, aga enamalt jaolt vene enda rahva – ennekõike maainimeste ja vähemharitute – juures. Eriti pärast aastaid 2011–2012, kui Putin kaotas progressiivsema valijaskonna suuremates linnades, ajast, kui tema põhitoetajaskond ongi maarahvas. See propaganda mõjub tõenäoliselt ka Ida-Ukraina rahvale, sest seal elavad ilmselt kogu endise NSVLi ala kõige nõukogudemeelsemad inimesed.

Ma mõistan ka Baltimaade muret, sest neil on teatud rahvastikusegmente, kes on selles mõttes «kadunud». Sellegipoolest ma ei usu, et mure oleks väga põhjendatud. Kui te mõtlete pikemale perspektiivile, on kogu see propaganda viinud selleni, et järjest paljastatavaid valesid püütakse parandada uute valedega.

Nüüd ei usu mitte ainult inimesed läänes, vaid ka suuremate linnade elanikud enam riigikanalite infot. Ühe kaks aastat tagasi korraldatud küsitluse kohaselt oli riigitelevisiooni usaldanute osakaal haletsusväärne – umbes 30 protsenti.

Lääs kohe kindlasti ei ole propagandasõda kaotamas. Ainus, kes lõpuks selle kaotab, on Venemaa, sest ta on tekitanud problemaatilise ja omal moel põneva fenomeni, mis sisaldab täielikku arhailist jama. Praeguseks on nende propaganda jõudnud täiesti uuele tasemele ja ma kardan, et see ei lõpe väga … produktiivselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles