Aleksander Laane: visake see reform prügikasti

Suurim etteheide nn töövõime reformile on see, et reform töövõime kasvatamisega tegelikult ei tegele. Seda ei tervise ega tegelikult ka töökohtade loomise poolt vaadates.

Just see arusaamine leidis kinnitust ka Toompea meeleavaldusel kohal käies.

Mul on mitu ketserliku ettepanekut meie näiliselt kaasava riigi tingimustes. Esiteks: unustage ära jutud töövõime hindamisest kui praeguse süsteemi imetabasest alternatiivist, mis kõik korda teeb. Paberil on see kena, aga tegelikult vajab vana hindamissüsteem kogunenud kogemustele põhinevat muutmist, töövõimet hindava jupi lisamist ja kui väga tahate, siis võib lõpuks selle hindamise ka ümber nimetada.

Teiseks: rakendage selle reformi vedamiseks puuetega inimeste organisatsioone ja nende pakutud inimesi - olgu siis töötukassas või sotsiaalkindlustusametis kas töötajate, nõuandjate või lausa eraldi laiade volitustega muudatus-üksusena. Nad teavad, mida tegelikult teha on vaja ja mõistavad iga muudatuse mõju ning tagajärgi sisuliselt.

Puuetega inimeste hulgas on teemat hästi valdavaid ettevõtjaid, töötajaid ja töötuid. Küsige neilt ja kuulake, mis neil öelda on ning usaldage neid inimesi. Makske neile töö eest tasu nagu te endale maksate. Just need inimesed on kõige rohkem motiveeritud looma tõeliselt uuenduslikke ja tõhusaid lahendusi.

Kolmandaks peab taas meelde tuletama, et põhiline töövõimetuse algpõhjus on kehv tervis, mitte töötahte puudumine. Terve inimene jaksab ka majanduskriisis vastu panna ja midagi ette võtta, kehva tervisega inimene aga mitte.

On olemas kiired otsused, mille saaks otsekohe haiguskoormuse vähendamiseks ära teha. Näiteks otsuse, et ettevõtted võivad oma töötajate ja ka töötajate pereliikmete eest tasuda tervisekulutusi, mille tegemist peab arst otstarbekaks - ja seda ilma «karistusmaksudeta» ehk erisoodustusmaksuta. Seadke konkreetsed ja põhjendatud piirangud, aga tehke see ometi ära. Rohelised on selle seaduse tegemise vajadusest rääkinud juba aastaid, nagu ka kutsehaigus- ja tööõnnetuskindlustuse loomisest - vaevaliselt jõuab see betoon-erakondadele kohale.

Kiire otsus oleks ka 1. juulist jõustuva «joon-igal-pool-seaduse» parandamine nii, et iga omavalitsus saab oma elanike tahte järgi avalikus kohas joomist lisaks piirata. Veel parem oleks see punkt tühistada ja praeguse seaduse juurde jääda. Alkoholi ja tubakaga tervise laastamise tagajärgi, mida aktsiis kuidagi ei kata, vast meelde tuletama ei pea.

Pikemat ja üleüldist arutamist nõudvaid otsuseid on ka. On aeg hakata arutama normtööaja järk-järgulise lühendamise üle ja loodusressursside kasutamisel ning CO2 rahadel ja saastemaksudel põhineva kodanikupalga rakendamise üle. Need kaks muudaksid töötegemist põhjalikult ja selgelt vaid paremuse ja innovatiivsuse suunas. See tähendaks ühtlasi nii tõhususe kui heaolu kasvu ja pingete alanemist ühiskonnas.

Praeguses situatsioonis on selgelt näha, et roheliste puudumine parlamendist on betoonerakonnad laisaks ja mõttevaeseks muutnud. Hädalahendusena saaks kõige halvema ehk suure raharaiskamise kava peatada juhul, kui sotsiaaldemokraadid võtaks roheliste nõu kuulda ning vajutaksid pseudoreformile pidurit ehk kõrvaldaksid selle õigusega pahameelt tekitanud seaduseelnõu riigikogu saalist.