Ansambli Led Zeppelin esimene, teine ja kolmas album on äsja koos lisadega ilmunud ja ma isiklikult pole neist veel ära väsida jõudnud. Kuid siin ja praegu, selle artikli piires, huvitab mind pigem kontekst kui tekst.
Led Zeppelin – needsamad vanad deemonid
/nginx/o/2019/11/22/12758544t1h344c.jpg)
15. juuni 2014, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Led Zeppelini tulek oli populaarses muusikas murrang ja veelahe, võiks ka öelda, et mitmeti probleemne. Kõige toimunu eelduseks olid radikaalsed muutused kogu 1960. aastate lõpu popmuusikatööstuses. Põhimõtteliselt tunnistasid need struktuurid enesele järgmist – jah, uus põlvkond noori muusikuid, kes ennast rokiks nimetab, teeb kõike «valesti», rikub kõiki professionaalse muusikategemise reegleid, ilmutab soovimatut poliitilist ja kultuurilist disrespekti, kuid... see toimib ja see müüb ja me peame seda ära kasutama. Nad loovutasid ajutiselt initsiatiivi ja tegid õigesti.
1967. aasta Monterey popfestival oli üks murdekoht, biitlite edu loomulikult teine ning sama hästi kui üleöö enneolematult tüsedaks kasvanud lepingute tõttu kerkis esile see rikka ja kõikvõimsa rokkstaari tüüp, mis arenes järgmistel kümnenditel välja kuni paroodia piirile. Led Zeppelin oli üks sellise äkilise metamorfoosi tulemus. Atlantic oli seni olnud mustanahaliste poppi vahendav plaadifirma, nüüd täiendati oma huvisid n-ö progressiivsesse suunda. Led Zeppeliniga sõlmitud leping andis bändile tohutu ja mõneti isegi seletamatu loomingulise vabaduse, vastu loodeti nende tõusu nišimuusikast 1970. aastate roki eliiti.
Selleks tõusuks vajaliku potentsiaali realiseeris Led Zeppelin paljuski juba 1969. aasta lõpuks, kulminatsiooniks oktoobrikuine esinemine New Yorgi Carnegie Hallis, kaasas selleks ajaks juba kaks esmaklassilist albumit. Kommertsedu oli märkimisväärne, samas kui Ühendriikide kriitikud ei usaldanud bändi eriti. Tagantjärele oleks kerge tark olla ja toonaseid hinnanguid ignorantsuses süüdistada, kuid tegelikult oli kriitikutel loomulikult suuresti õigus. Argumendid bändi vastu olid kahte liiki – esteetilised ja moraalsed. Esimene tähendas lihtsalt seda, et Led Zeppelin oli võimas, aga maitsetu. See oli ülepingutatud ja pompoosne tõlgendus muusikast, mis oli alles suhteliselt hiljuti haaratud Ameerika kultuurilisse mõtlemisse kui midagi ajalooliselt tähendusrikast, detailset ja juurtelt sügavat – jutt on bluusist kitsamalt, afroameerika kõladest laiemalt. Rokkmuusika väärtus tuleviku jaoks seisnes tollase tõlgenduse järgi selles, millisena ta oma minevikku defineerib. Led Zeppelin käitus neile mittekuuluva traditsiooniga brutaalsete sõjaväemanöövrite vaimus – militaarset päritolu sõnapaar heavy metal juurdus selle kirjeldamiseks alles hiljem.
Teine, moraalne aspekt tulenes sellestsamast. Led Zeppelin esindas nimelt pigem kurjust, toore jõu kultust ja agressiooni. See polnud 1960. aastate hipiideoloogiast väljuvale rokile tavaline õhustik. Jah, näiteks Bob Dylan (mees, kes agressiivsuse ja negatiivsuse suuresti rokkmuusikasse tõi) oli teatava õelusega mänginud oma publiku ja selle ootustega, kuid see oli boheemlaskultuuri loomulik osa. Led Zeppelin tundus ohtlikum – just oma füüsilisuse ja mastaapsuse tõttu, kallakute tõttu misogüüniasse ja macho-seksismi. See pidi arusaadavalt tunduma allakäik – bluus, selle allasurutusest sündinud väljenduslaad, võimendatakse valge mehe üleolevaks, oma erektsiooniga edvistavaks triumfikäiguks.
60ndate üleminek 70ndateks oli valuline, süütundega segatud protsess ja Led Zeppelin selle muutuse sümbol. Jah, rokk oli võitnud, ka jõukuses ja populaarsuses, talle avanesid staadionid ja senisest luksuslikumad stuudiod (ning Led Zeppelin oli väga uhke stuudiobänd ja Jimmy Page erakordne, mu meelest isegi alahinnatud produtsent). Kuid ikkagi küsiti lihtsalt ja natuke naiivselt: mis oli kaduma läinud ja mis saab edasi?
Meie praegu enam sedamoodi mõtlema ei pea. Võib-olla on Led Zeppelini uusväljaanded lihtsalt «head», lihtsalt classic rock, ilma mingite probleemideta selle kõige varjus. Kuid siiski, võtke neilt plaatidelt mõni eriti kaalukas lugu – «Dazed And Confused» või «Whole Lotta Love» – ja pange tähele, et noodsamad vanad deemonid pole siit ikka veel kuhugi kadunud.