Varro Vooglaiu hurjutamise asemel oleks antihomofoobidel mõistlik asjalikult ja ausalt vastata tavaliste inimeste hirmudele. Loetlen mõttes teemasid, mille käsitlemisest võiks Eesti ühiskonnale palju rohkem ja selgemalt kasu tõusta.
Marti Aavik: homotont
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
14. juuni 2014, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu näiteks kaitse(hangete) areng või see, et matemaatika lõpueksami jagamine kitsaks ja laiaks paistab nullivat kogu mataeksami sunduslikuks muutmise mõtte. Meie oleme aga hõivatud Varro Vooglaiu, Peeter Võsa ja veel mõne seksualisti personaalküsimusega.
Miks inimesed ikkagi homoteema peale nii leili lähevad? On lihtne aru saada homoseksuaalsetest endist, sest nende jaoks on see identiteediprobleem. Küllap nõuab julgust tunnistada, et nad on nagu on ja nii jääbki, ent eelkõige lähedaste (vanemate jt) armastust ja tunnustust on neil vaja nagu igal teiselgi inimesel. Ühiskonnana ei saa me seda ju otseselt pakkuda, ent saame luua soodsa tausta, et iga inimene võiks olla õnnelik.
Mõõdukat hirmu homoseksuaalsuse leviku ees võib mõista nagu ka kõhklusi perekonnaõiguse lahjendamise asjus, rääkimata asjatundlikust kriitikast konkreetse eelnõu suhtes (see viimane ei paista eriti kedagi huvitavat). Inimesi, kelle jaoks võitlus homoseksuaalsete kooselu seadustamise vastu on saanud elu sisuks ja päevatööks, on hoopis raskem mõista. Miks see teema teile ometi nii korda läheb? Raha USAst või hoopis Venemaalt?
Mulle tundub, et siira homovastasuse taga on peamine hirm, et sallivuse tagajärjel võtavad homod kogu kultuuri üle – homoseksuaalsusest saab uus normaalsus. Seda võimendab asjaolu, et homod ise on pidanud aastakümneid «võitlust», et üha rohkem nendesarnaseid tunnistaks oma seksuaalset sättumust. Olen meile saadetud lugudest näinud, et tõesti ongi olemas ristisõdija vaim «oma usuõdede ja -vendade» vabastamiseks, mis aga olemuslikult vaid kinnitab enamuse hirmu.
Püüdsin leida uuringuid, mis kinnitaks usaldusväärselt, et tolerantsetes ühiskondades suureneb homoseksuaalsete inimeste arv. Seda pole siiani mitte kusagil juhtunud. Homoseksuaalsus ei võta mitte kunagi kogu populatsiooni üle, see ei saa uueks statistiliseks normiks. Kui tahate homokartlikke ümber veenda, siis tasub rääkida just seda. Mitte näiteks eputada jutuga, et me sallimatus on Euroopa taustal piinlik – on ilmne, et selline sõnastus tekitab vaid trotsi. Iga skeptiku homofoobiks tembeldamine samuti.
Moraal? Riigi ülesanne on kaitsta meid üksteise vägivalla eest, aga mitte inimest ta enda eest (erandiks tuvastatav vaimne häire). Kui tahame, et keegi ei tuleks meie õuele õpetama, kuidas me elama peame, siis peame leppima, et ka meil pole õigust teiste elu määrata, kuni need teised pole kaasinimeste suhtes vägivaldsed. Seepärast: kui poliitiline konservatiiv tahab takistada homoseksuaalsete inimeste õigust nende kooselu seaduslikuks kaitseks, läheb ta vastuollu konservatiivse mõtte tuumaga.
Sellegi poolest ei tasu võitlevatel antihomofoobidel kõiki sildistada – «otsi ikka endale sõpru oma vaenlaste hulgast ja sa oled suuremeelne ning võitmatu».