Kolumnist Ahto Lobjakas leiab, et Euroopa Komisjoni järgmiseks presidendiks pakutava Luksemburgi ekspeaministri Jean-Claude Junckeri näol on tegu koosolekujuhataja tüüpi pintsaklipslasega, kelle silmapaistvaim omadus on tema hall olek. Junckeri kohale esitamine on hetkel suure kahtluse all.
Esmaspäeval toimus Rootsi peaministri Fredrik Reinfeldti suveresidentsis Stockholmi lähedal huvitav mini-summit. Koos viibisid nelja majanduslikus mõttes liberaalse, põhjapoolse ELi riigi – nn Põhjaalliansi – juhid. Peale Reinfeldti olid kohal veel Saksamaa kantsler Angela Merkel, Suurbritannia peaminister David Cameron ja Hollandi peaminister Mark Rutte. Võib arvata, et Rootsi valitsusjuht oli varem konsulteerinud oma majandusliberaalsete Soome ja Taani kolleegidega. Kas ta huvitus ka Tallinna, Riia ja Vilniuse seisukohtadest, on kahtlasem. Võibolla vahendas meie mõtteid Euroopale Poola, nagu viimasel ajal kombeks kipub saama. Aga me kaldume teemast kõrvale.
Kohtumise peateemaks oli Euroopa Liidu tulevik Euroopa Parlamendi valimiste järel ja uue viieaastase poliitilise tsükli eel. Sügisel läheb Brüsselis vahetusse kümneid olulisi kohti, keskne nende seas Euroopa Komisjoni esimehe positsioon (praegu José Manuel Barroso valduses). Nelja valitsusjuhi jutt keerles selliste mõistete ümber nagu «struktuurireformid», «rahanduse konsolideerimine» ja «konkurentsivõime», et konkreetseks minnes takerduda ühte nimesse: Jean-Claude Juncker. Nimed on sümbolid ning Junckeri oma ähvardab ajalukku minna kui murdehetke võrdkuju Euroopa idee uuemas ajaloos. Mis oleks paradoksaalne, kuna tegemist on kõigest ühe pisiriigi ekspeaministriga, kelle silmapaistvaim omadus on tema hall olek, mis hästi neelab enesesse suuremate tegijate musti ja valgeid toone.
Juncker sobiks kontinentaalse Euroopa poolt vaadatult komisjoni esimeheks kui rusikas silmaauku. Ta oleks Van Rompuy nr 2, koosolekujuhataja tüüpi pintsaklipslane, kuigi veidi dünaamilisem. Olnud aastakümneid peaminister ja aastaid eurogrupi (ehk eurotsooni) esimees, tunneb ta Brüsselit kui oma viit sõrme. Tema vaated on teada, kindlad ja korrektsed. Ta ei kujuta endast ohtu. Teiselt poolt – ja mitte ainult Suurbritanniast – vaadatuna muutuvad need suurepärased eeldused aga põhjakiskuvaks veskikiviks. Nagu on öelnud Cameron: Euroopa ei vaja naasmist 1980. aastatesse – kust Juncker oma ideestikuga pärit on. Cameroni vaevab aga kõige enam Junckeri föderalism. Mitte et sel antiföderalistliku Cameroni jaoks mingit tähendust oleks, aga oluline on rõhutada, et Juncker pole mitte visionäärist föderalist-idealist, vaid vana kooli föderalist-realist. Mees, kes usub institutsionaalse lõimumise vaiksesse võidukäiku, mis märkamatult uinutab rahvusriigi. Retroföderalist.
Nagu öeldud, Junckeri nimi on nüüdseks saanud sümboliks, suuremaks ja tähtsamaks kui mees ise. Mees ise võib viimaste päevade tunnistusel juba olla teel ajaloolava kardinate taha. Rootsi kohtumise pressikommünikees ei mainitud teda sõnagagi. Brüsseli-tundjate jaoks veel kõnekam on fakt, et Junckeri kampaaniajuht, üks Euroopa Komisjoni keskpäraseid pressiesindajaid Martin Selmayr määrati sel nädalal kiirelt soojale kohale Londonis. See lubab oletada, et Junckeril pole Brüsselis oma toetajaile midagi pakkuda.
Mees ehk läheb, aga probleemid jäävad. Esiteks vajab selgitust demokraatlik käsuliin ELis, mida Lissaboni leping on tagasivaates kriminaalselt hägustanud. Seni on komisjoni esimehe määranud valitsusjuhid ning parlament on ta kinnitanud. Nüüd tõlgendab parlament lepingut – mis ütleb, et valmistulemustega tuleb «arvestada» – nii, et koha peab saama suurima fraktsiooni kandidaat. Seda meelt on nii Junckeri Euroopa Rahvapartei, sotsialistid, liberaalid kui ka rohelised.
Merkeli esimene reaktsioon oli kaitsta valitsusjuhtide privileegi, kuid sellest on ta vähemalt praegu taganenud. Põhjuseks ilmselt mitte väiksel moel emeriitfilosoof Jürgen Habermasi hoiatus, et Junckeri kõrvaleheitmine seab ohtu demokraatia ELis. Sama arvas menuleht Bild oma juhtkirjas. Praegu võib probleemi lahendada Junckeri isiklik taandumine, aga see kergitab oma pead kindlasti järgmistel valimistel.
Mis toob meid teise probleemi juurde. Lissaboni lepe võib öelda mida tahes, aga see ei muuda fakti, et europarlamendi valimistel osales vaevalt 43 protsenti ELi kodanikest (Eestis vähem kui 35 protsenti), kellest Junckerit (ega ta rivaale) ei tunneks tänaval ära ilmselt 99 protsenti. Demokraatliku legitimatsiooni alustalaks on see pehmelt öeldes nõrk. ELi valitsusjuhid seevastu esindavad oma riikide valijate tahte raskuspunkti, vähemalt viimastel valimistel. Endiselt kehtib ka habemega tähelepanek, et ELis puuduvad üleeuroopalised parteid, debatt, ajalehed – lühidalt, Euroopa avalikkus. Vahedalt lõikavad endiselt angloameerika poliitilise filosoofia ja demokraatiateooria argumendid: elementaarselt peaks toimival demokraatial olema ühine keel (nagu inglise keel Ameerika Ühendriikides), isikliku autonoomia traditsioon (et kohalik lojaalsus ei trumpaks üle kodaniku oma) ning ühiskonnana kooselu harjumus.
Frankfurter Allgemeine Zeitungis ütleb europarlamendi uus sakslasest fraktsioonijuht Manfred Weber: «Peame täitma lubaduse, mis me valijale andsime: meie kandidaadist saab komisjoni esimees.»
See lubadus võib teatud mööndustega midagi tähendada Saksamaal, kus Juncker pole saksa keele vaba kõnelejana (ta isa värvati II maailmasõjas Wehrmacht’i) päris tundmatu – ja tema vastaskandidaat, sotsist Martin Schulz oli sakslane. Aga suurem tähendus puudub tal Suurbritannias, kus Junckeri Rahvaparteil polegi esindust, ega Prantsusmaal, kus võitis äärmuspartei. Või võtkem Eesti: palju märgati Tunne Kelami võimalikke teatamisi, et tema kandidaat parteiliini pidi on Juncker? Teemale keerab veel ühe vindi peale asjaolu, et sisuliselt on löögi all seni absoluutse kantsina püsinud liikmeriigi veto. Kui Suurbritannia (koos vaiksete toetajatega) peab ühendusse jäämiseks Junckeri n-ö alla neelama, tähendaks see pretsedenti, mis kajab läbi aastakümnete.
Kolmas pingete kuhjumise koht on Euroopa Komisjoni enda staatus. Teoreetiliselt on tegemist iseseisva võimukeskusega ELis, aga selle praegune esimees Barroso on komisjoni võimu maha mänginud. Tema asendajal ei saa kerge olema väljuda paradigmast, kus komisjon tegeleb peamiselt sellega, mida Saksamaa ette kirjutab. Lisaks ei tee kunagi halba mõõdutunde juurutamine: jah, komisjoni esimees on nagu peaminister – aga ilma sõjaväe, maksukogumisõiguse ja välispoliitikata.
Nagu kirjutas juunikuu esimene London Review of Books Briti poliitikust Roy Jenkinsist, kellest 1976 sai komisjon esimees: «Ta tõmbus tagasi kodusest poliitikast... et veeta neli aastat Brüsselis piiratud võimu ja külluslike hüvitistega.» Olud pole 30 aastaga kuigivõrd muutunud (neljast aastast on küll saanud viis). Mis ei tähenda, et tugev natuur ei võiks ennast kehtestada – vastupidist kinnitab Jacques Delors –, aga Juncker seda pole ning ikkagi jääks küsimus komisjoni võimupiiridest.
Neljandaks ei hajuta Junckeri saatus geopoliitilisi allhoovusi. Saksamaa on ELi juhtriik ja Juncker on tema veidi skeptiline valik. Suurbritannia on omaette olukorras, kus ta Euroopale päästaks ehk vaid Brüsseli täielik uueksloomine. Prantsusmaa ja Itaalia toetavad Junckerit lootuses kaubelda Berliinilt välja kasinuspoliitika lõdvendamine. Prantsusmaal on lisaks üks silm nagu ikka lootusel kasutada Euroopat ära brittide ja ameeriklaste globaalsete positsioonide mahakiskumiseks. Seda psühholoogiat esindas sel nädalal reljeefselt Le Monde’is ekspeaminister Michel Rocard, kes palus brittidel «elegantselt» lahkuda, enne kui nad Euroopas kõik ära lõhuvad.
Need küsimused määravad ära ELi tuleviku vähemalt järgmise põlvkonna jooksul. Valik taandub kahele põhimõttelisele võimalusele. Esimene on praeguse status quo vaikne venitamine tuleviku poole ja sel juhul on Juncker 20 aasta pärast lihtsalt üks pleekinud nimi paljude seas. EL ei oleks siis eriti kaugele jõudnud ei ühise välispoliitika ega muu praegu aktuaalsega. Teine võtab tõsiselt seda kantiaanlikku käsku, mis on ELi südames – seda vabameelsust, mille jaoks riikide seatud piirid saavad ikka ja ainult olla osa minevikust. Siin käib jutt Euroopa kodanikest ja nende üha laienevatest õigustest, mis ELi jaoks on alati kehastanud aja vaimu ehk Zeitgeist’i. Aga seda teist võimalust tõsiselt võttes tekib küsimus: mis puutub siia Juncker, ettur institutsioonidevahelises hõõrumises?