Reedel Sirbis: festivalid, hirm poliitikas, suhtlus lõhnade keeles

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sirp

Sel reedel Sirbis festivalid: tagasivaade «Treffile», Cannes’i võidufilmid, «HeadRead» kui lavastus, võrdlevalt muusikafestivalidest meil ja mujal, biennaalist kui sellisest ja Veneetsia päevik II. Sirp läheb augustis arvamusfestivalile. Osale! – suviste festivalide soovitused.

ANDREAS KAJU: Hirmu rollist poliitikas

Osad poliitikakujundajad ent ka –jälgijad on kooseluseaduse menetlemise käigus teinud etteheiteid huvigruppide tegevuse intensiivsusele. Küllap näevad vastase tegevuses tõendeid agressiivsusest ennekõike ise ülitundliku närvikavaga debatiosalised. Objektiivsema pildi huvides arutlen kõrvaltvaatajana, kas reljeefselt vastanduvate huvide eest seisjate tegevuses on tooni ja stiili osas põhjust arutada eetika üle. Ehk kas kohati räigenagi tunduv retoorika, vähe fantaasia varuks jättev pildiline abimaterjal, ülikategooriline debati raamistamine ja vastaste sildistamine väärib eetilises plaanis sellist hukkamõistu, mis peaks ka pelgalt ratsionaalselt, argumentide varal otsustavat mõtlev-inimest kallutama selle poole, et eetilisi piire oletatavalt ületavat osapoolt selle eest karistada.

OTT KARULIN: Kollased velvetpüksid ei hävine

«Treff» on teismeliseea seljataha jätnud ja saanud täiskasvanuks.

Gümnaasiumi ajal ostsin enamiku oma riietest kaltsukatest. Üks neist asus kohe kooli kõrval ja kuna enamasti olime selle poe püsikunded, saatis kaltsuka omanik meile alati sõna, kui uus kaup Saksamaalt või Rootsist kohale jõudis, et me parimatest paladest ilma ei jääks. Nii jõudsid mu riidekappi ka kollased velvetpüksid. Pidasin neid väga cool’iks, sest need torkasid juba kaugelt silma – väikelinnas kasvavale ning kannatamatult kooli lõppu ja kodulinnast pääsemist ootavale teismelisele oli nende kollaste velvetpükste kandmine ideaalne statement.

MATHURA: Kirjanduse lava ja eluruum

Tallinna kirjandusfestival «Head read»*  28. maist 1. juunini

Võib-olla on kohatu alustada kirjandusfestivali artiklit tsitaadiga filmist. Ent kui Gus Van Santi linaloo «Forresteri leidmine» («Finding Forrester», 2000) nimitegelaselt, tunnustatud, ent eraklusse tõmbunud kirjanikult, küsitakse, miks ta enam avalikult üles ei astu, siis vastab ta, et kirjanik kirjutab selleks, et lugeja saaks lugeda. Ja ükskõik, kas selle seisukohaga nõustuda või mitte, on kirjandusfestivalist rääkides alustuseks ikkagi hea küsida, milleks seesugust üritust ülepea korraldada.

* Artiklis kirjutatakse festivali «HeadRead» pealkiri artikli autori soovil eestipäraselt. Heal lapsel mitu nime. – Toim.

KRISTJAN HALLIK: Suurem osa erafestivale korraldatakse meil entusiasmist

Mõni kuu tagasi tutvustati Riias Põhja- ja Baltimaade suurimal klassikafoorumil «Classical Nordic-Baltic» mullu sügisel avaldatud muusikafestivalide uuringut («Music Festivals a Changing World – An International Comparison»). Tuleb välja, et kuigi festivalid on viimastel kümnenditel olnud kiiresti kasvav nähtus, siis suuremaid ja laiapõhjalisi uuringuid ei olegi nende kohta veel avaldatud.

PAMELA PIANEZZA: Mida peaks Cannes’ist mäletama

67. Cannesi filmifestivali kaunistasid mitmed graatsilised momendid. See oli ilmselt parim aastakäik alates 2011. aastast, mil emotsioonidest räsitud publik sai kogeda mitut maailmalõppu üksteise järel Terrence Malicki «Elupuus» («The Tree of Life»), Lars von Trieri «Melanhoolias» («Melancholia») ja Jeff Nicholsi filmis «Otsi varju» («Take Shelter»). Kui eelmisel aastal ei pakkunud eriti miski konkurentsi Abdellatif Kechiche meistriteosele «Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk» («La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2»), siis sel aastal pakkusid festivali erinevad sektsioonid mitmekesist ja hästi tasakaalustatud valikut. Auhindadest jäi pisut mulje, et žürii ei suutnud otsuseid teha ja tahtis kõike filme auhinnata, teatud teravus ja julgus valikutes oleks siinkohal kasuks tulnud.

Kuhjunud kogemus – LIINA SIIB intervjueerib Juliana Engbergi

Juliana Engberg: «Biennaal on piisavalt suur üritus, et tuua publik ja kunst kokku teisiti kui muuseumikontekstis.»

XIX Sydney biennaal «Sa kujustad selle, mida ihaldad» ehk «You Imagine What You Desire» New South Walesi kunstigaleriis, Artspace’is, Carriageworksis, Austraalia nüüdiskunsti muuseumis, Cockatoo saarel ja mitmel pool linnaruumis. www.biennaleofsydney.com.au.

TUUL SEPP, ELIN SILD:  Sugudevaheline suhtlus lõhnade keeles

Kõikidest inimahvidest on just inimene kõige rikkalikumalt varustatud igasuguste kehalõhnu tekitavate näärmetega. Seega peaks lõhna kaudu olema võimalik saada potentsiaalsete sigimispartnerite kohta palju huvitavat informatsiooni. Näiteks: kui hea tervise juures ta on? Kui viljakas ta on ja millises ovulatsioonifaasis? Kuidas ta meelestatud on? Kas sinu lähedus tekitab temas positiivse või negatiivse reaktsiooni? Paraku on meie lõhnataju niivõrd vilets, et me ei suuda kogu inimkeha eritatavat rikkalikku lõhnabuketti eristada. Kas see potentsiaalselt kasulik info läheb lihtsalt raisku? Haihtub sõna otseses mõttes õhku? Täies ulatuses siiski mitte. Uued teadusuuringud näitavad, et alateadlikult loeb inimene teise inimese lõhnast nii mõndagi huvitavat välja. 

Arvustamisel

Walter Benjamini «Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku»

Gillez Deleuze «Erinevus ja Kordus»

Ben Okri «Aafrika eleegia»

Kaur Riismaa «Majus ja majutult» ning «Metamorfoosid»

Eesti heliloojate festival Tartus

Arvo Pärdi autorikontserdid USAs

Visvaldis Ziediņši näitus Kumus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles