Alger Tammiste: milleks 1000-eurone miinimumpalk?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on olnud pikka aega progressiivsemaid riike euroopas. 25 aastaga oleme saavutanud rohkem kui ehk oleksime lootnud ja oodanud. Kuid aegade muutudes muutuvad ka väljakutsed, ning peaksid muutuma ka riigi poliitikad.
Tänaseks oleme jõudnud punkti, kus progress on muutunud regressiks. Sündivus järjest väheneb, elanikkond vananeb, vaesus süveneb ning migratsioon on läbi aegade suurim.
Tänu väljarändele oleme olukorras, kus tagasihoidliku arvestuse järgi 70 000 inimest töötab piiri taga ja jätab sinna iga kuu ca 500 eurot maksutulu ehk kokku 420 miljonit eurot aastas. Väljarändajate arv pidevalt kasvab.
Võime spekuleerida mida tahes, aga on selge, et 95% lahkujatest läksid ja lähevad ka praegu ikkagi hea palga ja sotsiaalsete garantiide pärast. Eestis on sissetulekute ja hinnataseme vahelised käärid paljudele normaalseks toimetulekuks liiga suured. Riigi abi hättasattunutele on pea olematu.
Antud kontekstis peab nõustuma Indrek Neivelti välja öeldud mõtetega. Kas nüüd kindlasti 1000 eurone miinimumpalk, aga see oleks üks arvestatavatest valikutest. Väljarände olulise vähendamise ühe meetmena oleks see väga tõhus ja kindlasti tooks ka paljud välismaal töötavad eestlased koju tagasi.
Kui siia lisada veel teised meetmed nagu maksureform, ettevõtluspiirangute vähendamine, sotsiaalsete garantiide suurendamine, ehk teisisõnu, rida tõsiseid reforme, siis oleksime probleemi lahendamisele juba väga lähedal.
Teise tahuna oleks siin ka eeldus sündivuse kasvule. Kui inimesed on enda tulevikus kindlad ja kindlad selles, et suudavad oma lastele pakkuda parimat, siis juletakse ka sünnitada. Ja last but not least, kui inimestel väheneb stress oma toimetuleku üle, on nad õnnelikumad, oma ametis tõhusamad ning ka tervemad. On ammu kindlaks tehtud, et pikaajaline stress on paljude haiguste põhjustaja.
Iga ettevõtja peaks tegema järeldused ja mõistma, et mida rohkem meid töötab välismaal, seda vähem kvalifitseeritud töötajaid on siin. Seda suurem on palgasurve ning seda väiksem vajalike töötajate valik ja kvalifikatsioon. Ettevõtete konkurentsivõimele see kindlasti hästi ei mõju. Lõppkokkuvõtes muutuks selline olukord majandust hullemini pärssivaks kui korralik palgatõus.
Kui migratsioon jätkub praeguses tempos, on meil varsti vaja hakata massiliselt tööjõudu mujalt sisse tooma. See ei ole enam see Eesti, mida oleme soovinud.
Tänane valitsus ja võimuparteid on neid teemasid liialt kaua ignoreerinud ning teinud lahenduse leidmise väga raskeks, aga õnneks mitte võimatuks. Siinkohal ei maksa meid hakata võrdlema Leedu või kellegi teisega, nagu meil kombeks. See statistika ei anna meile mingit kasuliku infot. Probleemiga tuli juba eile tegeleda, mitte esimese asjana võimalike lahendusvarjante kritiseerida, pakumata ise midagi asemele ja seejärel unustada. Et asi vanamoodi ei jätkuks, on Toompeale kiiresti vaja uusi jõude ja värskeid mõtteid.
Lõpetuseks: miks on Helsinki, aga ka Riia hotellid nädala sees täis ärikliente, kuid meie hotellides on valdavalt turistid ja sedagi peamiselt nädalalõppudel? Kas see ei ole väike indikaator meie majanduse hetkeseisust?