Tallinn soovib muuta oma noortekeskuste juhtimist: lõpetatakse pealinna noorsootöö keskuse tegevus ja iga noortekeskus hakkab kuuluma oma linnaosa valitsuse alla. Kas need muudatused on aga korralikult ette valmistatud ja noortekeskuste töötajad piisavalt kaasatud?
Avalikkuses on räägitud kartusest, et ümberkorraldus toob kaasa noortekeskuste muutumise poliitiliselt manipuleeritavateks. Noortekeskuse avatud töö toimimispõhimõte ütleb selgelt: «Avatud noorsootöö on noortele arendavaks tegevuseks tingimuste loomise viis, seadmata eeltingimusi nende tõekspidamistele, võimetele, oskustele, teadmistele ja rahalistele võimalustele.» Seega, noortekeskused on apoliitilised. 116 noortekeskust, sh Tallinna noortekeskused, on seda kinnitanud Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse (Eesti ANK) kaudu. Tuleb väga tõsiselt suhtuda igasse signaali, mis annab vastupidise info. Eesti ANK taunib kindlasti ühemõtteliselt noortekeskuste muutumist poliitilise võitluse vahendiks.
Noortekeskused, mis on loodud koos noortega ja noorte poolt, peavad jääma igas piirkonnas omanäoliseks. Keskuste sisu loovad noored. On väga oluline, kuidas pealinna uut noortekeskuste korraldust sisuga täidetakse. Sisu aidanuks sõnastada inimesed, kes on töötanud pea kümme aastat Tallinna noorsootöö keskuses. Meedias kirjutatu põhjal on aga selgunud, et neid ei ole muudatustesse kaasatud.
Seepärast on mõistetav trots – asjaosalised on kõrvale jäetud, nad ei tea, mis õigupoolest toimub ja mis edaspidi juhtuma hakkab. Kas see on märk usaldamatusest või lihtsalt ei väärtustata piisavalt noorsootöökeskuse saavutusi, töötajate kogemusi ja kompetentsi?
Noorsootöö valdkond ei ole selles mõttes eriline valdkond. Ka siin on tähtsad stabiilsus, usaldus ja harjumus. Nendeta ei saa ühegi noorega kontakti. Usaldus ja stabiilsus on kokkulepped, mis peavad kehtima ka tööandja ja noorsootöötaja vahel. Loomulikult ka noortekeskuse ja tulevase tööandja linnaosavalitsuse või Tallinna spordi- ja noorsootööameti vahel.
Olemaks kindel, et plaanitu ka noortele korda läheb, tuleks muudatustesse kaasata empaatiavõimelisi noorsootöötajaid. Kui usaldust ei ole, siis ei pruugi noorsootöötajad ka edaspidi uute asutuste heaks töötada. Usun, et praegu ei olegi olulised niivõrd tehnilised tingimused: kelle leping jätkub ja kuidas neil tööandja muutub. Tunduvalt tähtsam on see, et inimesi austatakse ning nende mõtetega arvestatakse.
Olgu määrus kui hea tahes, ei saa mööda minna inimestest, eriti noorsootöötajatest, kes selle ellu peavad viima. Seda silmas pidades teeksin mõned ettepanekud.
Esiteks, mõelgem veel kord teema läbi. Ärgem kiirustagem määruse vastuvõtmisega, astuge noorsootöötajatele üks samm vastu. Teiseks, mõelgem Tallinna noorsootöö keskuse tugevustele. Ehk tuleks veel kord kaaluda, kas suunata seni linnaosade juures tegutsevad avatud noortekeskused hoopis selle alla?
Kolmandaks, kui noortekeskused suunatakse linnaosavalitsuste alla, kas olemasolevad spetsialistid on tegelikkuses valmis sellega juba oktoobrist alustama? Kas tõesti kõik plussid ja miinused on läbi arutatud?
Peamine on mõista, et paber on ainult paber. Määrus on dokument, mis paneb paika küll kõik olulise, aga sellest paberist olulisemad on ikkagi inimesed, kes peavad selle paberi oma töö aluseks võtma. Noortekeskuste puhul ei tohi pärssida iseotsustamise vabadust, sest mis noortekeskustega siis tegemist oleks?