Taevast põrgusse ehk miks Venemaal sotsialistlikud inimkatsed nässu läksid

Jaan Martinson
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Läheb ikka kehvasti küll, kui tahad ehitada ideaalühiskonna, ent puudub vähimgi idee, milline peab paradiis välja nägema ja kuidas seda luua. Eksperimendi käigus hukkub miljoneid ning seitsme kümnendiga saab selgeks, et sotsialism ei toimi, veel vähem kommunism. Ebaõnn, ei muud, öelnuks Vladimir Iljitš Lenin, kui elanuks oma kätetöö surmani.

Sotsialismiehitamisest Venemaal suure ja targa Lenini juhtimisel on kirjutatud kümneid teoseid, kuid Osmo Jussila lähenemine on eriline – ta lahkab seitse kümnendit kestnud saagat populaarteaduslikult ning leiab põhjused, miks inimloomkatse juba paari aasta pärast nässu läks.

Kummaline, kui tõsi, kuid esirevolutsionäär ja võimuihaleja Lenin ei teadnud õigupoolest isegi, milline peaks töörahva juhitud Venemaa olema peaks. Ideaalühiskondi olid raamatuis kujutanud nii Marx kui Engels, lisaks mitmed venelased ja ka ookeanitagused ulmekirjanikud. Muide, USAs, nagu selgub, oli 20. sajandi alguses loodud suisa kommunistlik kommuun, mis peagi lagunes, sest idee, kus ka kõik naised pidid olema ühised, ajas mehed omavahel tülli.

Moodustis, mis lõpuks sündis – NSVL ehk Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit – polnud vähimatki oma nime vääriline. Seda ei juhtinud nõukogud vaid kommunisliku ainupartei üksikud bossid. See polnud sotsialistlik vaid riigikapitalistlik. Vabariigid polnud vabad ning liit vägivaldne.

Algusaastatel oli Venemaa dekreetide riik. Dekreete anti välja sadu, igaüks neist kohustas millekski ja ähvardas karmide karistustega: kõik aktsiaseltsid lähevad riigi omandisse ja kui omanikud käsku ei täida, on nad rahvavaenlased ning pistetakse vangi; elanikkond koondatakse sundkorras tarbijate ühistustesse; kodanikud peavad hoidma raha riigipangas ja tohivad isiklikeks vajadusteks välja võtta 100-200 rubla nädalas; rikkad on kohustatud tegema tööd, mis neile määratakse, kuidu kohaldatakse karistustena rindelesaatmist, sunnitööd või mahalaskmist. Normaalne!

Leninist polnud riigi loomisel ja elu korraldamisel asja, kinnitab Jussila. Suur juht ja õpetaja ajas vaid sõnavahtu ning teatas umbes, mida tuleb teha. «Majanduse planeerijana osutus Lenin amatööriks. Tavaline töömeeski oleks võinud oma suitsupakile sirgeldada niisama asjatundlikke juhtnööre ja plaane.»

Ühesõnaga, asi keerati täiega sinnasamusse. Olnuks juht asjalikum, mine tea, mis eksperimendist oleks saanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles