Teinekord on sõdades midagi õilist ja mehist – sellist, millest lauldakse kangelaseepostes.
Olev Remsu: Putin La Manche’i ääres
7. juuni 2014, 14:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestist eemal toimunud heitlustest on mind enim lummanud Normandia dessant, mis toimus eile 70 aastat tagasi. See oli hellenliku korrapära ja valguse võit germaani müstika ja hämaruse üle. Mõistuse võit tumedate instinktide üle. Intelligentsi võit propagandaluulude innul sõdivate robotite üle.
Just intelligence, luure- ja vastuluuretöö ongi mind D-päeva juures kõige enam kütkestanud. Kavalus oli üle kavalusest, ekspromttegevus inspiratsiooni ajel seljatas määrused-ettekirjutused, mängulisus võitis kuuleka allumise diktaatori käskudele.
Briti luure ja desinformatsiooniüksuste ülesanne näis võimatu. Hanitada sakslasi dessandi maabumiskohaga, ja ometi kasutada üht, mida sakslased olid pidanud pettemanöövriks. Petta dessandi algusajaga, ja ometi jätta see samaks. Sakslased ju teadsid, et invasioon saab toimuda vaid 5.–7. juunini, kui La Manche’i väinas algas mõõn varahommikul.
Abosuluutselt mõeldamatu oli muuta üldise ülestõusu signaali makiidele (Prantsuse metsavendadele). Selleks oli Paul Verlaine’i luuletus, mis pidi BBCs kõlama 24 tundi enne dessandi algust. Salm kõlaski eetris, aga Berliinis otsustati, et tegemist on järjekordse tüssamiskatsega, sest inglased ei ole ju ometi nii rumalad, et teataksid tulekust ette. Aga just seda nad tegid. Tõde avaldati arvestusega, et seda ei usuta.
Kavaldamine maabumispaiga varjamiseks algas mitu aastat varem. Võimalikke kohti oli mitu, peamiselt Belgias ja Hollandis ning Prantsusmaa lääne- ja lõunarannikul. Ühe pettemanöövri käigus pandi brittide ülemjuhatajale feldmarssal Bernard Montgomeryle välimuselt üsna sarnane näitleja Meyrick Clifton James inspekteerima vägesid Põhja-Aafrikas, sisendamaks sakslastele mõtet, et dessant toimub üle Vahemere Lõuna-Prantsusmaale.
Muidugi saatsid Saksa agendid keskusesse sõnumeid, et Monty ise on saabunud Aafrikasse ja teeb Inglise staabiohvitseridele igal hommikul kümne miili pikkuse krossijooksu kõrbes. Näitlejast teisik õppis selgeks ülemjuhataja žestid ja kõnetooni, kõige raskem oligi tal matkida feldmarssali teada-tuntud sportlikkust. Et karmil sõjaajal ka naerda saaks, maksti näitlejale kolme nädala jooksul ülemjuhataja palka. Olgu sarnane kõiges!
Kui oli vähegi võimalik, ei arreteerinud inglased Saksa luurajaid Londonis – neid püüti värvata topeltagentideks või söödeti neile ette teadlikku (vale)infot. Vaenlase agent, kellega saab manipuleerida, on tunduvalt kasulikum vaenlase agendist trellide taga.
Ettesöötmine tähendas seda, et Saksa luuraja pidi talle tähtsa materjali enda arvates ise avastama. Mõnele Saksa luurajale tilgutati pooltõdesid, teisele lausvalet. Nii loodi agentidele usaldusväärsus Berliini silmis.
Mehele, kes mitme aasta jooksul oli staapi lähetanud kuni 90 protsenti õiget informatsiooni, söödeti dessandi toimumiskohana ette Lõuna-Prantsusmaa. Mehele, kes oli paari aasta jooksul edastanud pigem vildakat infot, anti teada dessandi õige koht ja aeg. Anti teada tõde, et sakslased võtaksid seda vale pähe. Kui tollelt käsikult tuli šifrogramm, et dessant toimub 5. juuni varahommikul Normandiasse, otsustas Abwehr, et dessant toimub ükskõik kuhu ja ükskõik kuna, kuid mitte 5. juunil Normandiasse. (Liitlaste üldülemjuhataja kindral Dwight Eisenhower lükkas halva ilma tõttu rünnaku alguse viimasel hetkel 24 tundi edasi.)
Kui sakslased olid oma viga taibanud ja osa vägesid Lõuna-Prantsusmaalt juba ära toonud, toimus dessandi teine, jällegi edukas samm seal. Vale-Montyga lavastatud pettuse avalikuks tegemine oli uus pettus.
Operatsioonide õnnestumisele aitas palju kaasa see, et inglased teadsid, mida sakslased teavad, aga sakslased ei teadnud, et inglased teavad. Luurealal on sinu teadmised vaenlase teadmiste kohta astme võrra kangem teadmine kui sinu enda kõige varjatumate saladuste ilmsikstulek.
Inglaste ehk võimsaimaks relvaks osutus krüptoloogiline pomm – inglased lugesid Saksa raadio teel edastatavaid Enigma-koodis salateateid, mille dešifreerimine oli olnud Saksa matemaatikute kinnitusel sama hästi kui võimatu. Pidevalt muutuva koodi lahtimuukimine vajas arvuti leiutamist, ja sellega tulid inglased toime.
Tagantjärele on matemaatik Alan Turing, üks toonastest peadešifreerijaist, teeninud välja tiitli «mees, kes võitis sõja», temast on tehtud film ja kirjutatud raamat. Ent kümme aastat pärast D-päeva lõpetas see geenius 42-aastaselt elu enesetapuga. Põhjuseks põlatud seksuaalne sättumus. (Toona oli homoseksuaalsus kriminaalkuritegu Inglismaalgi.)
Olen juurelnud selle üle, miks inglased kohe pärast sõda ei hõisanud: me dešifreerisime sakslaste peakoodi! Miks nad seda aastakümneid varjasid? Ma ei ole leidnud ühtki muud mõistlikku põhjust kui ainult see, et nad olid dešifreerinud ka teiste riikide (näiteks Nõukogude Liidu) koodid ning juubeldamine võinuks sellisele võimalusele tähelepanu juhtida.
Muidugi tuleb kõik luurejutud läbi korrutada desinformatsioonikoefitsiendiga, on saladusi, mida tuleb hoida igavesti. Ent toonase kamuflaažitöö eduga loodi sillapea. Tänu inglaste kavaldamisele pidid sakslased hoidma oma relvajõud tervel Euroopa rannikul Põhja-Norrast Kreekani. Just seetõttu sai neil Normandias laskemoon 18 tunni pärast otsa ning lääneliitlaste (Suurbritannia, USA, Kanada, Vaba-Prantsusmaa, Poola, Austraalia, Vaba-Belgia, Uus-Meremaa, Hollandi, Norra, Vaba-Tšehhoslovakkia ja Kreeka) üksustele avanes tee mandrile.
Esimese ööpäeva kaotused olid ränki tingimusi arvestades väikesed – 4414 langenut. Kaitsjatel on ju see eelis, et nad saavad punkrites peidus olla, aga sakslaste poolel langes arvestuslikult 4000–9000 sõjameest.
Toonast ülevat ja tarka triumfi tähistatakse suurejooneliselt. Prantsusmaa president François Hollande on dessandi aastapäevaks kutsunud külla kõigi toonaste liitlaste praegused riigipead.
Nii olemegi jõudnud Vladimir Putinini, kes esindab Normandias Stalinit.
Ja siin tekib tõrge.
Sõda, mida pidas Hitleri vastu Stalin, oli hoopis erinev sõjast, mida pidasid Hitleri vastu lääneliitlased. Stalini sõda oli brutaalne, ei hoolitud oma sõduritest ega tsiviilelanikkonnast, ammugi vaenlasest. Tänaseni ei ole täpselt teada isegi Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel hukkunute arv – see on kasvanud Stalini nimetatud seitsmelt miljonilt Hruštšovi nimetatud 20 miljonini, ja kasvab endiselt. Kas on praegugi arvestatud kõiki hukkunuid? Mäletame ausambaid aastaarvudega 1941–1945. Aga Nõukogude Liit alustas sõda ju juba 1939. aastal! Kas kahel esimesel aastal langenuid ei loetagi?
Ida-Saksamaal kutsuti tundmatu sõduri ausambaid mälestusmärkideks tundmatule vägistajale. Nõukogude Liidu territoorium kasvas Teise maailmasõja tulemusel, teiste võitnud riikide oma mitte. Ehk seetõttu ongi venelased selle sõja sakraliseerinud?
Juba 1970.–1980. aastail edestas nn Suurele Isamaasõjale omistatud pühadus nn Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile külge riputatud aupaistet. Selline suhtumine hakkas kerkima rahva seast, muidugi mitte sootuks riikliku propaganda mõjuta: mida rohkem langenuid, seda püham! Sellest küljest vaadates on D-päev Teise maailmasõja tähtsusetu vahejuhtum. Langenute hulk on olnud Nõukogude Liidule argument, millega põhjendada vallutatud territooriumi enda käes hoidmist.
Idanaabri ajalookäsitlus on kaaperdanud kogu hitleriliku Saksamaa alistamise au, riigiaparaadi heakskiidu pälvinud ajalooraamatud on taas muutumas pühakirjaks (nagu nõukogude ajal), kus ei tohi midagi muuta, keelatud on isegi kriitiliselt juurelda.
Stalin ei unistanud Berliini vallutamisest. Tema tahtis La Manche’ini jõuda. Putin jõudis sinna hoolimata lausa kuninglikest protestidest.
Kunagi keeldus Churchill igasugusest läbikäimisest Hitleriga, kuid nüüd võetakse vastu mees, kelle tegevus on hitlerlik.
Hollande'i ma mõistan – au ja väärikuse kriteeriumid on igavesed, saadetud kutset tagasi võtta ei ole džentelmenlik.
Mis juhtub, kui Putin ei pea vajalikuks kutsest ära öelda? Võib-olla saab eesriidetagune draama avalikuks, mida diplomaatias harilikult ei juhtu.