Sel reedel kirjutatakse Sirbis rahvuse kaardist ja eri kultuuridest. Lisana on kaasas Keele Infoleht ja Keele-Elu.
Reedel Sirbis: rahvuse kaardist, eri kultuuridest, Kivirähk kui fenomen
5. juuni 2014, 14:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REET VARBLANE: Eesti kultuur - dominant ja vähemuskultuur või demokraatlik paljusus?
2011. aasta rahvaloenduse seisuga elab Eestis 180 rahvuse esindajaid. Vähemalt saja esindajaga rahvusrühmi on kolmkümmend üheksa. Eestis tegutseb 244 atesteeritud rahvusvähemuste kultuuriseltsi ja katusorganisatsiooni eesmärgiga säilitada ja tutvustada oma kultuuripärandit.
Rahvuste ja neid koondavate kultuuriseltside arvukusele vaatamata oleme siiani harjunud pidama Eestit monokultuuriga maaks. Kas ja kuidas mahuvad vähemuskultuurid eesti (rahvus)kultuuri kõrvale? Mida tähendab teine (teistsugune) kultuur keskse sees? Milline on vähemuskultuuri positsioon väikese ja suure keskse kultuuri sees?
Nende küsimuste üle Ukraina kultuuriseltsi juht, Eestis 1990. aastast tegutseva Ukraina kreekakatoliku kiriku koguduse vanem Anatoli Ljutjuk ja juudi kultuurifestivali «Ariel» üks eestvedaja ajakirjanik Ilja Sundelevitš.
INDREK IBRUS: Ei meediasõjale
Enne hiljutisi valimisi kuulasin raadiost üht tuntud arutlussaadet. Ja nagu ikka enne europarlamendi valimisi avastasid kõnelejad taas, et nad ei tea Euroopa Liidust piisavalt. Ei tea selle eesmärke. Süüdi on selles mõistagi too anonüümne Euroopa Liit ise, hoolimata kogu selle mastaapsest kommunikatsioonieelarvest.
Tuletagem siis meelde. Kuigi ametlikke eesmärke saab igaüks vaadata ka ELi veebisaidilt, meenutaksin siinkohal üht kokkulepet seitsme aasta eest, kui Eesti oli olnud ühenduse liige kolm aastat, kuid ühendus ise tähistas 50. aastapäeva. Siis said liikmesriikide juhid kokku Berliinis ja andsid allkirjad deklaratsioonile, mis just noist eesmärkidest kõneles. Seal seisab muu hulgas: «Me püüdleme rahu ja vabaduse, demokraatia ja õigusriigi, üksteisest lugupidamise ja jagatud vastutuse, jõukuse ja kindlustunde, sallivuse ja osalemise ning õigluse ja solidaarsuse poole.»
IGOR KOTJUH: Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi
Mis on Eesti venekeelne kirjandus? Kas Eestis elav venekeelne kirjanik peaks seda üldse defineerima? Läti venekeelsed kirjanikud ei esita endale selliseid küsimusi. Eestis elavad eestikeelsed kirjanikud enamasti samuti mitte. Kirjanik on kirjanik, tema ülesanne on luua, mitte määratleda kirjandust ning selle kaudu ka ennast.
TRIIN VIHALEMM, MARIANNE LEPPIK: «Eesti uudised on kohati veidrad»
Uussisserännanute hargmaine elu ja meediakasutus
Pärast Nõukogude aega Eestisse rännanute kohanemine on üha rohkem päevakorda tõusnud. Ühel poolt loodetakse, et nad kultuuriliselt mitmekesistavad nõukogudeaegsete sisserännanute massi ning on kohanemisvarmamad, luues seeläbi Eesti ühiskonnas positiivse sisserändajate kogemuse, teisalt aga kardetakse, et uued tulijad kodunevad mitte eesti(keelsesse) ühiskonda, vaid vene- või ingliskeelsesse kogukonda.
PILLE-RIIN LARM: Kivirähk kui fenomen Prantsusmaal
«Mees, kes teadis ussisõnu» tõlkes ei ole tõlgitud ainult sõnu, vaid kultuuri.
Andrus Kiviräha romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» tähelend jätkub. Jean-Pierre Minaudier’ tõlgitud prantsuskeelne romaan «L’Homme qui parlait la langue des serpents» (2013), mis ilmus pärast paljusid äraütlemisi väikekirjastuses Attila, on osutunud menukaks nii prantsuse lugejate kui kriitikute seas.
Tõlkija Jean-Pierre Minaudier ja kirjastaja Frédéric Martin külastasid möödunud nädalal festivali «HeadRead», kus rääkisid oma plaanidest ning sellest, mis on teinud «Ussisõnad» nii menukaks: autori väga hea jutustamisoskus, teose eksootilisus ja ühtlasi universaalsus, tõlkija oskus tõlkida kultuuri ning kirjastaja ebatraditsiooniline suhtumine avaldatavasse.
ALVAR LOOG: Kuidas sõnastada tabamata imet?
Kultuurikriitika suhe selle objektiks oleva kunstiteosega on sama mis kunstiteosel reaalsusega: mõlemal juhul peegeldab esimene teist, ent on selle suhtes igas mõttes autonoomne.
INTERVJUUD
Vene teatrist ei ehitata enklaavi
Uus kunstiline juht Igor Lõssov: «Vene teater ei saa sulguda endasse ning mängida üksnes rahvuskaaslastele.»
Lootus kuulub meeleheitel inimestele
Jean-Pierre ja Luc Dardenne osalesid sel aastal Cannes’i rahvusvahelise festivali võistlusprogrammis filmiga «Kaks päeva, üks öö».
Lääs on jõudnud Venemaaga võrreldes uuele tasandile
Lauri Mälksoo: «Mujal tihtilugu ei esine sellist vaimset vabadust nagu Läänes, mistõttu Lääne ja mitte-Lääne vaidlused tõe ja õiguse üle käivad osaliselt ebavõrdsel alusel.»
Tänavune Köleri auhind Jass Kaselaanele
Jass Kaselaan: «Minu tööd on päris maailma terviklikud killud.»
Arvustamisel
Jelena Skulskaja «Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda»
Tallinna Kunstihoone maalinäitus «Sund»
Timo Steineri ja Ben Okri «Elu saade»
Gogol Bordello Rock Cafés
Mati Laane «Andekuse geen»
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti diplomilavastus «Nero»