Unustagem pealetikkuv küsimus, mis on sel kõigel pistmist korrakaitse- ja kriminaalpoliitikaga. Summeerigem mõttekäik: jalgratturid on muutunud iseendale nii suureks ohuks, et riik peab sekkuma. Rõhutagem: see ei ole naljaasi – iga uus kohustus kodanikule peab olema ametniku poolt läbi mõeldud ja põhjendatud. Püüame analüüsida siseministeeriumi motiive. Võib oletada, et muret ei tunta nende pärast, kes sõidavad metsaradadel või kergliiklusteedel. Ekstreemsportlased teavad ohutusest enam kui ministeerium ning teisel juhul tuleks loogiliselt kiivrit nõuda kõigilt, kes liiguvad jalakäijast kiiremini – ka rulluisutajatelt ja jooksjatelt.
Võime oletada, et probleem tekib seal, kus ristuvad ratturi ja mootorsõiduki teed. Ratturina tean ise, et probleem on akuutne. Aga ratturina tean ka, et kiiver pole lahendus. Jooksvat metssiga ei päästa kuulivest.
Pole mõtet pikemalt analüüsida ministeriaalse mõttelaadi segaseid filosoofilisi eeldusi ja loogilisi järelmeid. Ühelt poolt on tegemist riikliku hoolekandeprintsiibi laisa juurutamisega isikuvabaduse arvel. Teiselt poolt ei saa olla kaugel aeg, mil jalakäijat hakatakse trahvima näiteks liiga nõrkade prillidega tee ületamise jms eest.
Kui siseministeeriumi mureks on tõesti ratturi tervis, siis kiiver on must huumor. Meie teed on jalgratturi jaoks väga ohtlik keskkond. Meie liikluskultuur on palju lähemal Gruusia kui Rootsi omale. Mis kasu on ratturi polsterdamisest kokkupõrkes, mille hoolimatu vastaspoole kiirus ületab tema oma mitu korda?
Me võime heatahtlikult oletada, et kiivri-idee tähistab lihtsalt siseministeeriumi kompetentsi piire, muuks pole neil võimu. Muu vajaks linnavalitsuste, maanteeameti, teiste ministeeriumide nõusolekut. Vajaks ka raha. Mis peamine, vajaks mentaliteedimuutust kogu ühiskonnas. See kõik ajaks asja muidugi keeruliseks.
