Täna on Postimehe 157. sünnipäev. Sel puhul pilku kergelt ajalukku pöörates käin siin välja rohkem kui saja aasta eest Postimehe etteotsa tõusnud Jaan Tõnissoni mõtted ajakirjandusest.
Kõike ei pea lehte panema, mis sapisest südamest välja voolab.
Ajakirjanik peab asjast alati rohkem teadma, kui ajalehte kirja paneb.
Ja tuleb kirjutada põhjalikult, aga kokkuvõtlikult.
See pole küll päris sõna-sõnalt tema öeldu, veidi interpreteeritud. Aga tõepoolest, mõned asjad ei muutu. Muidugi on ka selge, et võrreldes 157, võrreldes kasvõi 50 või isegi viie aasta taguse ajaga on ajalehe tegemine, ajaleht ise sootuks midagi muud. Nagu on midagi muud ka lugejate soovid ja ootused, ilmselt isegi nõudmised. Vastavalt sellele muutuvad lehe rõhuasetused, muutuvad teemad, muutuvad väljundid.
Ent Postimehe missioon on jäänud peaaegu et muutumatuks, olgu siis tegemist paberlehega, veebis või mõnes nutikas seadmes pakutavaga. See on Eesti rahva teavitamine toimuvast meil ja mujal, abistamine keeruliste olukordade lahtimõtestamisel, olgu selleks valitsusvahetus või Ukraina konflikti ümber toimuv või kasvõi portaalis Tarbija24 ilmuvad, peaaegu igaüht iga päev puudutavad teemad. Alahinnata ei saa meelelahutustki, ka seda peame pakkuma. Postimehega peab olema lõbus ja vahva olla.
Muidugi teavad lugejad, kui hea on võtta hommikul postkastist värske, trükilõhnaline Postimees. Üha enam aga võetakse esimese asjana hoopis voodi kõrvalt telefon ja loetakse uudiseid sealt. Ka telefonis tervitab teid Postimees. Samuti arvutis ja tahvelarvutis, igal pool.
Postimehe edu aluseks – lisaks lugejaskonnale – on muidugi meie inimesed. Need, kes südamega Postimehes töötavad ja kes tahavad anda endast parima, et teha parimat lehte. Seda, mida paberil hommikuti koju saadakse või kus tahes arvutit või nutitelefoni avades mitte ainult loetakse, vaid uuemal ajal ka lisatud videolõike vaadatakse-kuulatakse.
Postimehe töötajate keskmine vanus on 37 aastat. Päris hea iga seega – mitte enam esimene noorus, kuid kaugeltki ka mitte sent surmale võlgu. Vabandust selle rahvaliku sõnakasutuse pärast, kuid just rahvaga on Postimees alati olnud ja ka jääb.
Kuid see, mis on toonud meid siia, ei vii enam edasi, nagu ütles viimati aastapäevakõnes president Ilves. Tõenäoliselt õige, ja sellega me tegeleme.
Aga tuleks tagasi Tõnissoni juurde. Sapine ajakirjandus! Ei. Rohkem teadmisi! Jah. Põhjalikult, aga kokkuvõtlikult! Nii ja naa, liigne lihtsustamine on ka liiast. Ning lõpuks – kus suitsu, seal tuld! Seda mõistame me Postimehes nii, et kui suitseb, siis tegeleme. Ja tuliselt. See tähendab muidugi sisemiselt põleva leegiga ning puhastava tulega.