Politsei- ja piirivalveameti tellitud riskikäitumise uuring toob esile mõned tähelepanekud selle kohta, millised on koolinoorte kokkupuuted sõltuvusainetega ja mis nende hoiakut mõjutab.
Juhtkiri: populaarsus loob probleemi
4. juuni 2014, 14:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldise tähelepanekuna jääb silma, et mida lähemalt on noored puutunud kokku alkoholi, tubaka või narkootikumidega, seda sallivamalt nad sellesse suhtuvad. Peale selle panevad uuringu tulemuste juures muretsema veel kolm järeldust. Esiteks, õpilased saavad esimese kogemuse narkootikumidega tasuta pakutud annuse läbi, teiseks, õpetajatel puudub arusaam, mismoodi täpselt tuleks käituda juhul, kui õpilased narkootikume tarvitama juhtuvad, ja kolmandaks, et alkoholiga on koolinoori tutvustanud just nende vanemad.
Tõsi, sellel viimasel on hoolimata ehmatavast statistikast ka positiivsed jooned. Ehkki võib tunduda võõrastav, et iga viies 11–17-aastase lapse vanem on alaealisele lapsele alkoholi andnud, näitab uuring ka, et neis peredes on selle tarvitamisega kaasnevaid ohtusid omavahelises jutuajamises kõige enam teemaks võetud. Seega võib eeldada, et need vanemad on alkoholi pakkudes võtnud teadliku sihi anda lastele esimene kogemus ise, õppetunnina. Ilmselt on tunnetatud paratamatus, et alkoholiga kokkupuutumist ära hoida ei saa ning keelamisega olukorda ei lahenda, mõjutanud vanemaid võtma vastu kaalutletud otsuse, et parem tehku teismelised seda kodus, kontrollitud ümbruses, kui et nad lähevad kogemust otsima mujale. Sel juhul võiks seda pigem näha osaliselt ka profülaktilise teona.
Küll aga nõuavad suuremat tähelepanu kaks teist järeldust, mis puudutavad esimest kokkupuudet narkootikumidega ja õpetajate nõutust selle küsimusega tegelemisel. 8. klasside õpilastest ütleb iga kümnes, et on narkootikume proovinud, ning 12. klasside noorte puhul on see arv neli korda suurem.
Valdavalt on tegemist kanepiga, mida saadakse peamiselt tuttavate käest ning esimesel korral tasuta. Õpetajad ise aga hindavad oskust narkootikume tarvitanud õpilasega hakkama saada üsna nigelaks. Tõsi, narkootiliste ainete tarvitamist näeb problemaatilisena kõigest kuus protsenti klassijuhatajatest, samas kui ligi kümnendik on märganud või kahtlustanud, et õpilased tarvitavad narkootilisi aineid.
Enamik õpetajatest peab oma teadmisi, oskusi ja võimalusi narkootiliste ainete omamise ja tarvitamisega seotud juhtumitega millegi ettevõtmiseks halvaks. Alla poole küsitletud klassijuhatajatest teab, et kui mõne õpilase puhul tekib kahtlus, et tal on mingit keelatud ainet koolis kaasas, on õpetajal õigus lasta õpilasel avada oma kott või kapp.
Kuid on veel üks oluline näitaja, mis puudutab sõltuvusainete seost populaarsusega. Et seda seletada, tuleks teha kõrvalepõige hoopis teise valdkonda, kirjandusmaailma. Nimelt uuritakse Suurbritannias igal aastal mitte üksnes seda, milliseid raamatuid inimesed loevad, vaid ka seda, milliste raamatute lugemise kohta inimesed kõige enam valetavad. Kui esimene annab infot selle kohta, mis on inimeste endi huvid, siis teine selle kohta, milline suundumus on ühiskonnas populaarne. Ja kui rääkida teismeliste käitumisest, siis populaarsus on aspekt, mida kindlasti alahinnata ei saa.
Seega, oluline on sõltuvusainete seos populaarsusega. Kolmandik küsitletud õpilastest nõustus väitega, et alkoholi joovad noored on koolikaaslaste hulgas populaarsed, ja 15 protsenti võtaks vastu kanepit, kui sõber seda õhtul väljas olles pakkuma peaks. Eelkõige see on aspekt, mis nõuaks tulevikku vaadates enam tähelepanu.