Meedia- ja suhtlemisõpetus algkoolis vähendab sotsiaalmeedia ohte

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalmeedia
Sotsiaalmeedia Foto: SCANPIX

Sotsiaalmeedia ohud on palju väiksemad, kui meediakasvatus algab juba esimesest klassist, kirjutab Mart Reiniku kooli klassiõpetaja Tuuli Hiiesalu Õpetajate Lehes.

Üks selline kool, kus varajast meediakasvatust ja suhtlemisõpetust oluliseks peetakse, on Tartu luterlik Peetri kool. Alles sügisel kuue esimese klassi õpilasega tööd alustanud kooli õppekavas on meedia- ja suhtlemisõpetus üks õppesuund. Eesmärk on arendada laste kriitilist arutlusoskust ja funktsionaalset lugemist ning käsitleda enesekuvandit meedias (sealhulgas sotsiaalmeedias).

Alates veebruarist on mul olnud õnn ja rõõm, aga ka väljakutse õpetada selle kooli vahvatele esimese klassi õpilastele meediat ja suhtlemist. Tund on tunniplaanis, kohustuslik ja toimub kord nädalas. Järgides Marju Himma-Kadakase väljatöötatud ainekava, oleme mõne kuuga teinud nii mõndagi.

Tsau, mis teed?

Et juba algklassilapsel on oma telefon (enamasti nutikas), on pigem reegel kui erand. Lapsed suudavad vanematele helistada (vahel liigagi sageli) ja mängida mänge (sageli mitte õppeotstarbelisi). Kui aga paluda neil lisada mõni kontakt või kirjutada sõnum, jäädakse sageli hätta. Kontrollisin laste oskust kasutada oma telefoni klaviatuuri etteütluse kaudu. Avasime telefonis sõnumite kirjutamise koha ja õpilased kirjutasid minu etteütlemise peale lauseid. Adressaadi koha jätsime muidugi vabaks. Selgus, et üldiselt saadakse kirjutamisega hakkama küll, probleeme valmistasid täpitähed, lauselõpumärgid ja veel ka õigekiri. Nii mõnigi muretses aga hoopis sellepärast, et mis saab, kui sõnum kogemata ikkagi teele läheb. Nii saime vestelda teemal, kellele millal sõnumi saata võiks. Näiteks pole klassiõele, keda nägid tund või paar tagasi, mõtet kirjutada „tsau, mis teed”. Küll aga tasub saata vabandust paluv sõnum, kui jääd kokkulepitud ajaks hiljaks ja helistada millegipärast ei saa.

Lapsed armastavad telefone, tahvel­arvuteid ja mänge nendes. Kindlasti tuleb jälgida, et telefon või tahvelarvuti ei muutuks lapse kinnisideeks. Kui võimalus ja tahtmine on, tuleb lapsed suunata mängima õigeid mänge – õppeotstarbelisi. Üht meediatundi ette valmistades otsisin arvutamisoskust arendavaid rakendusi ja leidsin neid väga palju. Ole vaid õpetaja ja vali parimad ning sobivamad välja. Mina valisin mängud „mathduel2playersgame” ja „mathgames for kids”, mida tunnis õpilastele tutvustasin. Neile mängud meeldisid ja tegevust jätkus terveks tunniks. Hasartselt hakati koguma arvutamiskarikaid ja üksteist arvutamisoskuses üle trumpama. Minul tuli õpetajana lihtsalt suunata õpilane järgmist mängu proovima, kui ta ühest tüdines, ning olla innustajaks sellele, kes matemaatikaduellis kippus teisele alla jääma.

Kuuldemängud ja multifilmid

Hääletreeningul kasutasin „Puna­mütsikese” muinasjuttu – tegime kuuldemängu. Pisut ehk üllataski, et lastele meeldis hääle tegemisest enam seda kuulata. Muidu aktiivsed ja tunnis liikuda armastavad lapsed istusid vaikselt ja kuulasid raadiost nii kuuldemängu, intervjuud kui ka lastejuttu. Oma tehtud töid (lisaks kuuldemängule proovisime üksteist intervjueerida ja munapühadeks lugesime linti luuletuse munast, mis läks veerema) kuulasid lapsed muidugi erilise huvi ja nii mõnegi naeruturtsatusega. Kuulamise ajal sai juhtida tähelepanu intonatsioonile, hääle tugevusele ja selgusele. Kõige toredam on, et tänapäevaste vahenditega (näiteks nutitelefoni helisalvestiga) saab imelihtsalt häält lindistada ja seda siis kõlari kaudu kohe lastele ka kuuldavaks teha. Tuleb vaid kõlari juhe telefoniga ühendada (isegi arvutit pole vaja).

Multifilme tegime ka. Alguses liigutasime väikseid esemeid, hiljem panime liikuma paberist muna ja lõpuks iseendid. Olla paar sekundit liikumatult paigal ja oodata, kuni käib kaameraklõps, polegi ühele esimese klassi õpilasele kuigi lihtne. Mõned pildid tulid udused, aga lastele roboteid mängida meeldis. Programme, millega multifilme teha, on palju ja neid tuleb aina juurde. Siinkohal võib nimetada vaid mõnda: MovieMaker, GoAnimate, Stykz, MonkeyJam, ABCYa AnimateStar … Nende programmidega saab õpetaja tutvuda, kui läbib Koolielu portaalis animatsiooni e-kursuse.

Kuidas terekätt anda?

Harjutasime lastega ka viisakat suhtlemist. Iga meedia- ja suhtlusõpetustund algas kätlemise ning küsimusega „Kuidas sul läheb?”. Seda on hea teha, kui lapsi pole palju. Teretamise juures oleme rääkinud nii silmavaatest kui ka käepigistuse tugevusest (kätt murda ei tohi ja „süldikäsi” on ebameeldiv). Teretamisele järgneb uudiste vahetamine. Kes on käinud emaga poes ja ostnud midagi vahvat, kes läheb vanaemale külla, kes käis ujumistrennis ja koges seal midagi põnevat. Kõik saab tunni alguses ära räägitud. See võtab küll aega, kuid annab võimaluse selgitada, mis on oluline, mis mitte, millest tasub avalikult rääkida ja millest mitte, mis on huvitav uudis ja mis ei ole.

Suhtlemisel on oluline ka miimika. Seetõttu tegelesime põhjalikult näoilmetega. Uurisime ajalehefotosid (tutvudes samal ajal ajalehe kui meediumiga) ja nuputasime, mida seal olevad inimesed võisid tunda ja mõelda. Tegime ise nägusid ja õppisime teiste nägusid tundma. Joonistasime üllatust, hirmu, rõõmu, kurbust, kirjutasime fotode juurde sobivaid tekste. Kui miimika paigas, püüdsime selle fotole. Alguses poseeriti üksinda, hiljem juba kõik koos fotolavastuses „Punamütsike”. Fotosid tegid lapsed ise, see andis neile ka pildistamise kogemuse – välguga või välguta, kaugelt või lähedalt.

Kellele tuleb öelda „teie” ja kellele võib öelda „sina”? Mitu korda tuleb ühte inimest päeva jooksul tervitada ja kuidas? Kas „tšau!” tuleb hüüda siis, kui tuled või lähed? Miks ei või tunni ajal emale helistada, kui on hädasti vaja? Mis saab „Kättemaksukontori” Marionist edasi? Milliseid lahedaid mänge saab oma tahvelarvutisse alla laadida? Need on küsimused, mis võivad tekkida ühel algklassilapsel ja millele võiks saada vastuse suhtlemisõpetuse ja meediaõpetuse tunnis.

Eespool kirjeldatu on vaid osake sellest, mida võiks algklassi meedia- ja suhtlemisõpetuse tunnis käsitleda. Kindlasti vajab algklassilaps selgitust sotsiaalmeedia (Facebook, Instagram) kohta, hoiatust ohtude eest, mida internet endast kujutab, aga ka lihtsat õpetust, kuidas kasutada näiteks Microsoft Office’i olulisi programme (Word, Excel, PowerPoint). Olen veendunud, et meediaõpetus (seda enam suhtlusõpetus) peab olema tunniplaanis juba tunduvalt varem kui gümnaasiumiastmes valikainena. Kuni seda seal pole, võiks õpetaja olla leidlik ja integreerida meediateemad teistesse tundidesse (eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, inimeseõpetus, kunstiõpetus). Meedia ja suhtlemisoskuseta ei saa me hakkama juba täna, tulevikust rääkimata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles