Marti Aavik: president Soome sillal

Marti Aavik
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: SCANPIX

Nii eestlastel kui ka soomlastel on tunne, et kuna oleme vennas­rahvad ja suhtlemine on tihe, siis tunneme teineteist väga hästi. Hea ja üldine teineteise tundmine kipub olema illusioon. Moraal on, et ka Soome silla ehitusel tuleb püsivalt tööd teha, ja just see eelmisel nädalal riigivisiidi ajal toimuski, kirjutab arvamus­toimetaja Marti Aavik.

Mitte üksnes poe taga joovastavaid jooke nautivad härrad, vaid sajad tuhanded tavapärasema elurütmiga kaasmaalased harrastavad, no näiteks sünnipäevapidudel, riigiisade kirumist: mis tingel-tangel ja ülemäärane uhkuse tagaajamine, ning seda kõike meie raha eest (!).

Kümmekond aastat tagasi jälgisin praamil pöidekeelseid nokastanud isandaid, kes oma mõnusas murdes ja uskumatult rikkaliku roppuste valikuga poliitikuid ja ka presidenti kirusid – ei midagi ebatavalist, eks. Vahva efekt tekkis siis, kui seesama toonane president praamile sõitis. Esialgu astus talle ligi üks härradest, õllepudel näpus, siis teine ning lõpuks kolmaski.

Küsimused olid lugupidavad, olek arglik. Nad kuulsid sõbralikke vastuseid ja nende nägudele ilmus religioosselt õnnis ilme, justkui armulaual käinutel.

Kirumise sõpradele ütlen ette, et loo lõpust leiate ka pahameeleavalduse. Enne aga kiitus ja mõned teemakohased selgitused.

President Toomas Hendrik Ilves käis eelmisel nädalal riigivisiidil Soomes. Tavapärastest tööreisidest ja kohtumistest erineb riigivisiit väliselt selle poolest, et pidulikkust ja tseremooniaid on rohkem ja kaaskond palju suurem. Näiteks Soomes käinud delegatsioonis oli nimekirja järgi kokku 82 inimest. Neist enam kui pooled kuulusid äridelegatsiooni (38) ja pressidelegatsiooni (5) – nende kulud tasusid vastavalt äriühingud ja väljaanded.

Mõlemal rahval on tunne, et kuna oleme vennasrahvad ja igapäevane suhtlemine on sedavõrd tihe, siis tunneme teineteist väga hästi. Kui seda tunnet kriitiliselt analüüsima hakata, jõuame mina ja paljud teisedki järeldusele, et tunne on tugev, aga teadmised üldiselt napid. Ühe soomlasest Eesti-sõbra tähelepanek oli, et Soome lehtedes on rohkem lugusid sellest, mis toimub Lõuna-Brasiilias, kui sellest, mis sünnib Põhja-Eestis – ilmekas kujund vähemalt.

Küsisin tervelt hulgalt soomlastelt, keda eestlastest praegu kõik soomlased – nii-öelda inimesed tänavalt – tunnevad. Ainult üks nimi jäi sõelale. Arvake ära, kelle oma. Ja siis veel see, et «nüüd vast ka president Ilvest». Nüüd mõelge, kelle kohta (elusolevatest) soomlastest võib öelda, et Eestis teda kõik teavad. Hea ja üldi­ne teineteise tundmine kipub olema illusioon. Moraal on, et ka Soome silla ehitusel tuleb püsivalt tööd teha.

Praamilooga tahtsin näidata, et suhtumine riiklikesse tseremooniatesse ja esindusisikutesse on mitmekihiline isegi samade inimeste peas. Kindlasti on riigivisiitide eesmärk poliitiliste juhtide (isiklike) sidemete tugevdamine, aga ka äridelegatsioonile soodsate suhtlemisvõimaluste loomine. Eriti hea on veel see, kui riigipeal õnnestub kõnetada vastuvõtva maa rahvast. Kui need asjad lähevad hästi korda, pole sentide lugemisel sügavat mõtet.

Pressikonverentsil kuuldu ning presidentide koos veedetud aja järgi võib oletada, et niigi head suhted said veel paremaks. Soome rahva kõnetamine läks president Ilvesel samuti edukalt. Mõeldes võrdluseks, kui vähe me oma ajakirjandus pühendab tähelepanu Eestit külastavatele riigipeadele, on tegu väga hea saavutusega. Nii nagu meilgi, pälvivad ka Soomes kuninglikud tegelased hoopis rohkem meediaruumi kui need, kes tegelikult on poliitikate kujundamises osalised. President Ilvese riigivisiidist kirjutati ja räägiti palju ning ta antud intervjuu muusikaraadios lisas inimlikku mõõdet. Kui president ei põlga ära küsimusi habemega härra Wursti kohta ning räägib asjatundlikult rokilegendidest Lou Reedist ja David Bowiest, üllatab see küllap paljusid meeldivalt ja murrab teed südameisse.

Ka poliitika mõttes on meeldiv jälgida, et meie presidendi sõnumid on selged ja samas intrigeerivad. Strateegilisemas mõttes oskab ta vastustesse sobitada sõnumit Eestist kui ühest maailma kõige liberaalsemast ühiskonnast. Kõrvalepõikena: eriti meeldiv on olnud seda viimastel kuudel jälgida ta intervjuudest maailma suurtele telekanalitele, kus küsimused on olnud hirmust ja lagunemisest, ent president on osanud kuulutada sõnumit Eesti ühiskonna tugevustest ja sümpaatsusest.

Ülimalt tähtis on äridelegatsiooni kogemus. Eesmärgid on valdkonniti ja tasemeti erinevad. Riigivisiidi sära võib aidata konkreetsete toodete pakkujaid mööda mugavusele kalduvate ostujuhtide armeest, anda võimaluse suhelda firmade omanike ja tippjuhtidega – nendega, kes on uuendustest ja edust tõeliselt huvitatud. Teised otsivad ja leiavad kontakte, mis viivad tehinguteni alles pärast kuudepikkust järgnevat tööd, ent idanema pannakse mõtted ikkagi tänu kõrgetasemelistele esmastele kokkupuudetele. Kolmandate jaoks on oluline olla pildil, et mitte unustusse langeda, ning seegi on turundustöö selleks, et Eestisse tuleks tööd ja leiba.

Ma ei kuulnud tagasiteel üheltki äridelegatsiooni liikmelt, et riigivisiidil osalemine oleks olnud kasutu.

Teame, et kummagi maa ekspordi areng pole praegu hiilgavas seisus, aga meie omavaheline kaubandus on kasvanud sellest hoolimata. Ja see on tähelepanuväärne. Riikide kahepoolsete suhete lahendamata probleemina toodi esile vaid seda, et veeldatud maagaasi terminali(de) ja torujuhtme asjus pole veel kokkulepet. Tegu on strateegiliselt olulise ettevõtmisega, aga mõlema maa presidendil on ses asjas vaid innustaja roll.

Rail Baltic on samuti strateegiliselt oluline ka soomlastele, ent kuna nad pole selle ettevõtmise otsesed osalised, saavad nad pakkuda eelkõige poliitilist ja diplomaatilist toetust.

P. S. Riigivisiidi saatmine ajakirjanikuna ei pruugi olla just maailma meeldivaim kogemus, nagu olen kuulnud ka kolleegidelt. Protokolli piirangud tekitasid üpris veidraid olukordi, et mitte öelda rohkemat. Pöörame nüüd asja teistpidi ja mõtleme, et jutt pole Eesti ajakirjanike kogemusest välismaal, vaid sellest, mis laadi mälestused jäävad teiste rahvaste ajakirjanikele Eestist. Kui üks riigivisiitide eesmärk on lähendada rahvaid, oleks igati arukas ka ajakirjanikele kui vahendajatele sisukat ja edasirääkimiseks kõlblikku pakkuda.

Spetsiaalselt pressile mõeldud reisid on sageli suurepäraselt korraldatud teadmiste jagamise ja suhete loomise pommid, seda nii meil kui ka mujal. Riigivisiidi taseme ja sära loomiseks kulutatakse palju ning seepärast võiks olla veel eriti lihtne luua heas mõttes meeldejäävaid elamusi, mis motiveeriksid päriselt Eesti sõbraks hakkama.

-------------------------------------------------------------------------

Kas Soome liitub NATOga 2018. aastal?

Võib öelda, et selle hetkeni, kui Venemaa alustas agressiooni Ukraina vastu, oli Soomes NAT­O-arutelu varjusurmas. Nüüd on olukord selgelt muutunud nii poliitikute jutuajamistes kui ka Soome avalikkuses.

Nii president Sauli Niinistö kui ka president Ilves ütlesid pressikonverentsil, et kuna kahepoolsed suhted on head ja tihedad, läks jutt kiirelt rahvusvahelisele olukorrale. President Ilvese avalik loeng keskendus üksnes NATO rollile. Muuhulgas võttis ta süstemaatiliselt läbi soomlaste levinud NATO-kõhklused. Kui keegi tahab neist täiuslikku kataloogi koostada, võib presidendi loengu vabalt algmaterjaliks võtta. Need sõnumid oleks veel veebruaris olnud Soomes mõneti küsitava väärtusega, ent langesid nüüd ilmselgelt valmis diskussiooni põllule.

Soome on arendanud oma kaitseväge nii, et see sobitub koostööks NATOga. Partnerlusprogrammi raames inspekteerivad NATO ohvitserid ja ametnikud Soome üksuste valmisolekut regulaarselt. Diplomaatiliselt öeldes on Soome kaitsejõud valmis NATOga liituma, kui selline otsus tuleb. Lisaks ja veel selgemalt: toetus NATOga liitumisele on kaitseväelaste seas märkimisväärselt suurem kui rahvastiku hulgas üldiselt.

Nagu öeldud, on avalik diskussioon sel teemal olnud sordiini all, sest poliitikud pole varem tahtnud liiga jõuliselt esineda teemaga, mille suhtes avalik arvamus valmis polnud. Siiski võib öelda, et NATOga liitumise poolt on Kokoomus (nii president Niinistö kui ka praeguse peaministri koduerakond) ja Soome Rootsi Rahvapartei. Toetust, ehkki vähem avalikult, on liitumisideele teisteski poliitilistes jõududes.

Realistlik on oodata, et NAT­Oga liitumine saab teemaks nii järgmise aasta parlamendivalimistel kui ka 2018. aasta presidendivalimistel. Just pärast viimaseid võiks Soome liidrid valijatelt saadud mandaadile tuginedes NATO-le liitumistaotluse esitada. Selline ajaraam on usutav muidugi tingimusel, et meid kõiki ei taba mingid järjekordsed suured ootamatused.

Tahtmata eespool toodut tühjaks teha, tuleb märkida, et muutused valitsuserakondades ja valitsuses (vt Argo Ideoni päevakommentaari lk 2) on vähemalt praegu ilmselgelt suurem jututeema kui võimalik liitumine NATOga. Nii nagu meil röövis Reformierakonna korraldatud vahetus tähelepanu Ukraina-vastase agressiooni alguselt, on Soomeski riigisisene võtme­isikute vahetumine teema number üks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles