Postimehe juhtkiri ütles läinud nädalal, et see, kuidas meil viimased muutused valitsuses aset leidsid, oli «rabe ja veider». Ei usu, et päris seesama väljend sobiks iseloomustama praegu Soome sisepoliitikas toimuvat, aga põnevust ja segadust jagub seal küll.
Nimelt on Soomes valimised alles kaugel – õigupoolest peaks need tulema järgmise aasta aprillis ehk vahetult pärast meie parlamendivalimisi. Aga Soome valitsuse kaadrivoolavus on juba jõudmas haripunkti. Läinud nädalal valisid endale uue esimehe sealsed sotsid.
Rahandusminister Jutta Urpilainen, kes tüüris parteid 2008. aastast peale, sai parteikongressil napi kaotuse osaliseks ning uus erakonna juht on Antti Rinne – vana ametiühingutegelane, kes pole kunagi olnud minister ega isegi mitte parlamendisaadik.
Mingis mõttes tähendab see naasmist juurte juurde, sest mis sotsid need ikka on, kelle esimees rahandusministrina valitsuses lastetoetusi kärbib? Just niisugune otsus on aga hiljuti sündinud. Paradoks on muidugi see, et kriitiline ametiühingumees Rinne peaks nüüd ise valitsusse minema – võimalik, et rahandusministrina – ning sedasama poliitikat jätkama. Soome kommentaatorid ütlevad, et kui uus parteijuht rahandusministriks ei asu, kaotab ta hetkega usutavuse poliitikuna. Aga ministriks ei saa ka ju minna poole vinnaga. Minister peab sada protsenti toetama valitsuse programmi. Milline peaminister taluks oma kabinetis võtmekohal tegelast, kes üritab ühe jalaga opositsioonis olla? Igal juhul on kasulik jälgida, mis sellest kõigest välja tuleb.
Samas on Soome valitsusest minekule asunud ka peaminister Jyrki Katainen. Tema erakond Kokoomus on algatanud hoogsa uue esimehe valimiskampaania. Osa võtavad Postimehe lugejaile kolumnistina hästi tuntud väliskaubandusminister Alexander Stubb, tugev majandusminister Jan Vapaavuori ning sotsiaalminister Paula Risikko. Uuest esimehest saab ka Kataineni järglane Soome peaministri toolil. Katainenist aga võib ilmselt saada näiteks Soome järgmine eurokomisjoni volinik.
Lisaks pole võimatu, et mõnigi praegune Soome valitsuse minister maandub pärast 25. mai valimisi hoopiski Brüsselis europarlamendis. Kõik need vangerdused tehakse oludes, mida SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel on päris tabavalt iseloomustanud: Soome poliitikute näod on sama murelikud kui 90ndail lama ajal. Ning kui Soome poliitikute näod on murelikud, siis on ka Eesti poliitikutel põhjust murelik olla. Loodetavasti säilitab Soome siiski igas olukorras teovõimelise valitsuse ning sisepoliitilised tõmblused ei saa takistuseks majanduse ülesupitamisele. Hoidkem pöialt, et Soomel ja Soome majandusel läheks homme paremini kui täna.