/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Akadeemilist ajakirjandusharidust on Tartu Ülikoolis antud 60 aastat. Eile peeti sel puhul pidu ja arutleti konverentsil päevakajalisi küsimusi ajakirjanduses. Postimehe vestlusringis kohtusid ümmarguse tähtpäeva puhul viis ajakirjandusosakonna taustaga tegevajakirjanikku, et kõrvutada ülikooli eluülikooliga. Vestlesid Tiina Kangro, Maret Einmann, Marko Kaljuveer, Janek Luts ja vahemärkuste tegija rollis Neeme Korv.
Selgub, et pole kuigi lihtne ülesanne leida osakonna taustaga tegevajakirjanikke. Miks meid nii vähe on?
Marko: Televaldkonnas pole meid tõesti palju. See on küsimus ja ühtlasi probleem.
Maret: Meie väikeses toimetuses on kolm osakonna taustaga inimest – suurepärane tiim suurepärastest inimestest. Mul on väga hea meel, et see nii on ja teisiti ei kujutakski ette. Aga kui sa küsid, kus nad kõik on, siis võib-olla suhtekorralduses, sest lõpetajaid on olnud ju tõesti palju.
Tiina: Kui suhtekorraldus ja ajakirjandus kokku pandi, olen saanud paljudelt muu haridusega inimestelt, kes on läinud sinna õppima, soovides end erialaliselt täiendada, sellist tagasisidet, et see muutus pole asjakohane. Mulle oli ajakirjandus teine kõrgharidus. Lõpetades paraku tundsin, et just tele suhtes polnud ma kuigi palju juurde saanud. Teleteemal täiendasin end hiljem välismaal.
Päris sageli räägitakse, et ajakirjanduslikku kõrgharidust polegi vaja. Et inimene õpiks politoloogiat, majandust või ajalugu, praktilised ajakirjanduslikud oskused annab elu.
Janek: Kõrgharidus on kõrgharidus. Headest majandusajakirjanikest näiteks on tõepoolest puudus. See eeldab ka erialast haritust. Rääkides PRist, siis siin on turutõrge – kas need inimesed end ka ametikohal tõestavad, on iseasi. Aga see suund paelub praegu rohkem. Palgavahed, labaselt öeldes, on mitmekordsed.
Tiina: Mõistlik oleks ajakirjandust pakkuda magistriprogrammis. Et inimesel on arvestatavad teadmised mingis muus valdkonnas ja ajakirjandust õpib ta juurde.
Marko: Üks ei välista teist. Ajakirjanikuna võid end süvitsi kurssi viia ükskõik millise teemaga.
Tiina: Sa võid end kurssi viia küll. Aga kui palju sa seda näed, olukorras, kus töö kanalites seda õieti ei soosi. Meediapildis on palju kolmeaastase yuppie-haridusega inimesi, kes ei tea ise ka, kes nad on – suhtekorraldajad, ajakirjanikud või müügiinimesed –, kes on sattunud tööle kuhugi portaali ja peavad toodangut veebi üles viskama. See on muidugi globaalne trend, aga see on toonud allakäigu.
Janek: Aga selles pole süüdi osakond.
Maret: Ideaalis peaks ajakirjanikel olema hea ühiskonnataju. Kui mina õppisin, oli suhtekorraldus juba eraldi suunana olemas. Meile püüti anda head sotsiaalteaduslikku haridust. Eks paljuski sõltu ju kõik inimesest. Mina olen ülikooliga rahul. Töötades terviseajakirjas, ei arva ma, et peaksin ilmtingimata olema arstiks või proviisoriks õppinud, aga erialateadmistest on loomulikult kasu. Tean ka ajakirjanikke, kel on arstiharidus.
Janek: Kes on üleüldse ajakirjanik? Kas meediatöötaja, kes tõstab asju üles…
Marko: … või peaasjalikult tõlgib.
Janek: Just. Et kui palju me üldse vajame igal aastal uusi ajakirjanikke. Võib-olla ongi õige, et kümne PR-tudengi kohta tuleb üks ajakirjanik.
Osakond oli aastakümneid väike, intiimne ja elitaarne. Marju Lauristin on sageli kasutanud sõna «kodu».
Janek: Nii see enam ei ole ja võib-olla seepärast ongi mul veel lõpetamata. Minu ümber pole olnud kursust, mõttekaaslasi, kellega minna pärast loengut kohvi jooma. Arutama seda, mida räägiti.
Marko: Kui sind ümbritsesid telemajas sellised korüfeed nagu Toomas Uba, Raul Rebane, Tiit Rääk, siis neilt sai palju kasulikku kõrva taha pandud, kuidas teha reportaaži, kuidas uudist. Ajakirjandusosakonnas teooriat kuulates oli väga huvitav neid asju omavahel kokku panna. See töötas. Minu jaoks ideaalselt.
Paneme siis natuke mett ka tee sisse, Marko tegi juba otsa lahti. Mis teile on olnud osakonnast saadust kõige tähtsam?
Janek: Tõstaksin esile teatud silmaringilisi asju. Kui sul neid ei ole, võtab nendeni jõudmine palju aega. Väga kasulikud on olnud sissejuhatavad kursused – mikro- ja makroökonoomika, filosoofia, politoloogia, avalik haldus, õiguse alused… Sa ei pea teadma kõigest kõike, aga ajakirjanik peab õppima esitama õigeid küsimusi.
Marko: Ajakirjaniku puhul on oluline, et oleks siiras uudishimu ja oskus küsida. Kuidas seda endas arendada – vestlused Tiit Hennostega viisid mind väga palju edasi.
Maret: Õppejõud, isiksused. Lisaks Marju Lauristinile ja Peeter Vihalemmale Epp Lauk, Priit Pullerits, Halliki Harro, Maarja Lõhmus, Aune Unt, Sulev Uus ja kõik teised. Ning muidugi, jah, kursusekaaslased. Meid oli ju 15 inimest. Isiksustevahelised arutelud ja diskussioonid. Praegu instituut muudkui paisub ja paisub ning niisugust vaimsust on võib-olla raske luua.
Janek: 3+2 õppeaasta süsteem tingis selle, et kursused muutusid massiliseks ja vahetu kontakt õppejõuga kadus.
Marko: Hea, et me lõpetanud oleme! (Naerab)
Ma lisaksin veel ühe nime. Krista Aru, kes saabus seminari vanade tolmulõhnaliste raamatutega. Rääkisime süvitsi Eesti kultuuriloost, isiksustest ühiskonnas ja ajakirjanduses. Osakonna puhul on peamine ajakirjaniku enesetunnetuse tekitamine. Väärtuste, vabaduse ja vastutuse küsimus.
Janek: Jah, aga nii, nagu praegu on turbulentsis kogu meedia, nii on ka ajakirjandusharidus. Keda me siis ikkagi peaksime õpetama? Häid kultuuri- ja spordiajakirjanikke, toimetajaid, suhtekorraldajaid, online-töötajaid… Endist aega pole enam olemas.
Tiina: Nii tegevajakirjanduses kui ajakirjandusõppes peaks olema oluline aru anda, et ajakirjandus on valikute, mõtlemise ja analüüsi kunst. Selle kõrval on käsitööoskused. Aga kui mõtlemisega jäädakse poolele teele, ei ole ajakirjandus enam kvaliteetne. Mulle olid kõige väärtuslikumad hetked osakonnas, kus ma õppisin kaugõppes, omavahelised kokkusaamised. Inimesed olid tulnud Tartusse, õhtud vabad, oli aega linna peal käia ja mõtteid vahetada. Ja muidugi oli kaugõppes suur iseseisva töö osakaal.
Janek: Eks praegugi ole põhierialal väiksemaid loenguid, kuid seal on koos erineva motivatsiooniga seltskond – osa tahab ajakirjanikuks, aga suurem osa õpib siiski sihiteadlikult suhtekorraldajaks.
Tiina: Olen õpetanud ajakirjandust gümnasistidele, Tallinna Ülikooli õpilasakadeemias, omast arust ikka seda pärisajakirjandust. Ja sealt on inimesed läinud Tartusse õppima. Mõned neist on mulle öelnud, et mindi küll suure innuga, kuid see, mida osakonnas õpetati, ei sarnanenud tõelise ajakirjandusega. Ma ei tea, kas siis sealgi on seda mõtleva ajakirjanduse osa väheks jäänud?
Janek: Vaatame, milline on üldse ajakirjanduse kuvand ühiskonnas – tahaksin sellelt pinnalt osakonda kaitsta. Kas see inimene, kes satub ajakirjandust õppima, kas ta on üldse parim? Kas ajakirjanik on, nagu Siim Kallas küsis, eliidiga või eliidi vastu? Kindlasti pole ta osa majanduslikust ega poliitilisest eliidist, aga kas ta on osa vaimsest eliidist? Kas selle poole tahetakse püüelda?
Marko: Miks siis sinna minna, kui sa ei tahagi läbi lüüa? Kõik sõltub ikkagi inimesest endast. Muidugi võib juhtuda ka, et võimed ei luba.
Janek: Küsin veel kord – kas mõistetakse, kes on üldse ajakirjanik?
Vastan sulle. Ajakirjanikuks ei saa diplomi, töökoha ega organisatsiooni liikmepiletiga. Lõppkokkuvõttes otsustab selle ühiskond. Juhan Peegel on umbes nii öelnud, et kord trükimusta näppude peale saanuna jäädki sellega kokku. Et nagu laulu sisse panek.
Janek: Ajakirjaniku tiitel võib olla ka diagnoos! (Naerab)
Marko: Võttes osakonnast tulnud inimese, näeme, et tal on tihtipeale olemas käsitööoskus, kuid esitluse pool on nõrk – eetris aga see ei kõla. Mõnel teisel on see sisu kohe olemas. Niisugune on telespetsiifika.
Maret: Käsitlesin seda rollitunnetuse poolt oma magistritöös, kust tuli selgelt välja, et oma tegevuse mõtestamine on tõepoolest väga erinev. See, mis ühele on vastutus, analüüs, mõtlemine – ühiskonna valvekoera roll, see mida rõhutas Tiina –, on teisele puhas tootmine.
Kas polegi siis nii, et ajakirjanik võiks teadliku vastutustundega mõelda riigist ja rahvast, ning seda liini osakond ju lõppkokkuvõttes ajanud ongi? Jälle Juhan Peegli juurde tulles – mida rohkem vabadust, seda rohkem peab olema vastutust.
Maret: Jah. Info jagamist muidugi ei maksa alavääristada, see on ka üks meie töö osa. Kuid praegu, tundub mulle, on vastutustundlike valikute tegemine ja analüüs järjest olulisem. Ja seda kinnitasid 2009. aastal minu uurimistöös ka ajakirjanikud ise.
Academia Journalistica aukoodeksis, millele ajakirjandustudengid alla kirjutasid, oli punkt: «Kaitsen oma tegevusega avalikkust ja tõde.» Aga meil on sotsiaalmeedia, blogosfäär… Võib-olla pole meil ühiskonnatundlikku ajakirjanikku üldse vaja. Provotseerin.
Maret: Jäta nüüd!
Janek: Oleneb, kuidas sa vaatad. Kristallkuul näitab sulle, et on vaja lihtsustatud pealkirju ja rohkesti värvi ning klikid on garanteeritud. Kui aga küsida, kas meil on piisavalt materjali, mida tasub kuulata, vaadata ja lugeda, siis, jah, on, selle maht pole vähenenud. Aega lugemiseks-kuulamiseks-vaatamiseks on aga järjest vähem. Kas me leiame aega, et seda jälgida, ja raha, et seda tellida?
Marko: Kui on tahtmist, siis leiab nii aja kui raha.
Janek: Kas me läheme kaasa nendega, kes ütlevad, et head ajakirjandust ei ole, või näitame, et hea ajakirjandus pole kuhugi kadunud. Esile tõstetakse labased näited. Intellektuaalsed inimesed ei peaks langema teletupsu tasandile. Võib-olla on probleem ka selles, et inimestele satub ette info, mis pole neile mõeldud.
Meenub riigipea, kes ütleb: «Välja!»…
Tiina: Öeldakse nii, et iga rahvas väärib oma juhte. Aga iga rahvas väärib ka oma ajakirjandust ja ajakirjandus väärib oma rahvast. Või juhid väärivad ajakirjandust ja vastupidi. See on läbipõimunud kolmnurk. Mul on ka suur mure meie ajakirjanduse pärast, mis tihti ei selgita maailma asju, vaid on kuidagi … kolkalik.
Marko: Mina seda küll ei tunneta, et me oleks viletsamad kui muu maailm.
Janek: Mul ei ole kahju mitte selle pärast, mida mees Kadriorust ütleb, vaid selle pärast, mida ta jätab ütlemata. Infotainment’ist toodud näidete asemel võiks esile tõsta seda, mis on hea või mis vastab tema standardile. Aga see, kui teatud infot saab kätte ainult võõrkeeles, on lõpuks loomulikult probleem.
Maret: Minu uurimistöös, millele enne viitasin, rääkisid ajakirjanikud, et nad tahaksid küll minna palju rohkem sügavuti, uurida, analüüsida olulisi teemasid, kuid tootmise kõrval jääb neil aega väheks. Neil on sisemine konflikt. Ma ei tea, kuidas seda positiivset võimendada?
Marko: Eks igaüks ise pea võrguühiskonnas seda süsteemi enesele looma.
Janek: Liiga tihti saavad need ajakirjanikud, kellele, nagu Neeme ennist ütles, on ühiskond selle tiitli kaela riputanud, enda pihta ka kogu kriitika. Aga peaks ütlema hoopis, et näe, Argo Ideon [Postimehe ajakirjanik – N. K.] kirjutas täna võimsa analüüsi.
Maret: Meelelahutus on ka üks meedia funktsioone, ei saa öelda, et seda pole üldse vaja.
Tiina: Ma täiendan veel oma kolmnurga juttu. Ka riigijuhid peavad aru saama, et meil on vaja tugevat ajakirjandust. Järelemõtlematusest või rumalusest levitatakse ajakirjanduse kohta negatiivset kuvandit. Kui president ütleb, et ajakirjanikud on rumalad, muudab see kõiki ajakirjanikke natuke rumalamaks, kui nad tegelikult on. Kui Lennart Meri valiti kord pressivaenlaseks, siis analüüsis ta väga hästi seda teemat, leides, et tugev ajakirjandus teeb ka riigi tugevamaks.
Eestis paneb avalik sektor kõvasti raha munitsipaalsetesse infolehtedesse, mida ju levitatakse n-ö tasuta. Ja kui öeldakse, et maakonnalehed hakkavad reklaamituru solkimise tõttu kinni minema, siis tuleb riigikogu liige, laiutab käsi ja ütleb, et ise olete süüdi – olete kaotanud kontakti kogukonnaga.
Tiina: Kui poliitjuhtide arvamus ongi niisugune, et normaalne ajakirjandus on see, mis kirjutab seda, mis meie ütleme, siis see on väga ohtlik trend.
Janek: See on ka meedia omanike küsimus. Käib vastastikune kurnamise taktika, kus vähendatakse tugevasti kulusid, mahtu hoitakse samal ajal üleval. Või millal jõuab Eesti reklaamiandja sellele tasemele, et ta hakkab valima, millises kanalis ja millises kontekstis oma reklaami avaldada? Reklaam ei vali, milliste väärtustega samastuda. Muidugi seab ka sootsiumi väiksus omad piirid, aga ikkagi oleks rahaline tagasiside, millist väljaannet ma teen, päris tähtis. Teisest küljest on küsimus ka ajakirjanikele: miks ei tulda kokku ja ei tehta oma kasumit mitte taotlevat väljaannet?
Tiina: Mina tegin. Puutepunkti ajakirja näol, see jõuab oluliste inimesteni ja seal peetakse ka olulisi vaidlusi.
Marko: Sa tahad seda, sa kasutad oma kogemusi, oskusi, väärtushinnanguid, tutvusi ja teed seda. Kui sul on säde silmades ja tahe, siis teed ise tööd, kaasad ka teisi ja teedki ära. Võimalused on olemas.
Tiina: Kui ma esimest eriala omandasin, õppisid minu paralleelkursusel osakonnas tulevased nimekad ajakirjanikud, Hans H. Luik, Rein Sikk ja teised. Nende idealismist sündis ka ajakirjandus, mida inimesed tõesti vajasid.
Mida me siis osakonnalt võiksime oodata, et sealt saaksid tuule tiibadesse inimesed, kel oleks seda idealismi ja tahet?
Janek: Kui vaadata taustsüsteemi, siis ma ei arva, et praegugi oleks midagi valesti. Aga kas me peaksime õpetama asja kahes ülikoolis? Või kas peaksime vastu võtma üliõpilasi nii palju – võib-olla tuleks tõhusamalt selekteerida ja kindlasti suhtekorraldusest lahutada.
Marko: Tallinna Ülikoolis, meedia- ja filmikoolis, tundub, on tehniline pool praegu tugevamgi.
Janek: Seda küll, aga kas seal osatakse ka lugusid jutustada? Haaravaid tekste luua. Et inimesed kuulaksid, loeksid. Akadeemilisuses ei tohi tagasi anda, Tallinn võib näida atraktiivne, kuid Tartu Ülikoolil on ikkagi universitas’ena laiem potentsiaal.
Marko: Uudishimu ei tohi kaduda. Ja osakonna puhul on võtmetähtsusega, et sinna koonduks edaspidigi isiksusi, niisuguseid, nagu seda on olnud Marju Lauristin.
Janek: Selleks, et neid oleks, tuleks neile maksta ka väärilist palka. Samal põhjusel on ju ajakirjandusest isiksusi järjest välja kistud. Kui vaadata, milliste palkadega meelitab seesama PR, siis see paneb pereinimese tõsiselt mõtlema.
Maret: See tundub liiga lihtne, et olla tõsi, aga paraku see nii on. Aga osakonna kohta – et jaguks tarkust, sära ja tahet. Ja häid praktikuid võiks tuua õppejõutööd tegema.
Janek: Ajakirjandusõpe toetub kahele emeriitprofessorile. Aga isiksusi peaks sinna koonduma veel ja veel. Kas me saame loota sellele, et Marju Lauristin pakub veel 20 aastat ideid välja?
Marko: Aga ta läheb ju nüüd Brüsselisse. Mootorrattaga…
(Lõpp on optimistlik üldine naer. Palju õnne, kallis osakond, head õpetajad!)
* Kuigi kunagisest väikesest TÜ ajakirjandusosakonnast on saanud suur, mitmel korral nime vahetanud instituut, leppisime lihtsuse huvides kokku, et räägime seekord lihtsalt ja koduselt osakonnast – N.K.