Grupipilt lifti, porgandi ja konnaga

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anti Saare raamat «Kuidas meil asjad käivad» tunnistati eelmise aasta parimaks lasteraamatuks. Autor on teose eest mitmelt poolt kiita saanud, seda õigusega.
Anti Saare raamat «Kuidas meil asjad käivad» tunnistati eelmise aasta parimaks lasteraamatuks. Autor on teose eest mitmelt poolt kiita saanud, seda õigusega. Foto: Margus Ansu

Eelmisel aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse ülevaateid on olnud võimalik kuulda ja Loomingu aprillinumbri ilmudes loodetavasti ka lugeda. Enim kiitust väärt raamatutest valis žürii kuus parimat ja esitas need kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominentideks.

Kas nende kuue kaudu on võimalik saada sotti meie lastekirjanduses toimuvast? Jah, üllatavalt hästi, muide. Võib järeldada, et lastekirjandus liigub «noorenemise» suunas, on muinasjutulainel ning kaunilt ja maitsekalt kujundatud. Mistahes teemaga tegeledes annavad tooni pereväärtused ja sõbralikud suhted. Nalja saab kõigis kuues raamatus omajagu. 10+ ja noorteraamatute seast pole kuuikusse ühtki valitud. Ju siis oli saak nii napp või nõrk.

Esikuuikusse arvati kaks võrdlemisi napitekstilist väikelaste pildiraamatut – «Konna musi» ja «Lift». Sellistel teostel, milles teksti umbes A4 lehekülje jagu, pole kirjanduse hindajate juures kerge löögile pääseda. Teose idee ja/või iga sõna peaks sellisel juhul olema puhas kuld. Viimastel aastatel ilmub järjest rohkem omamaiseid mudilasraamatuid. Ootuspäraselt leiab nende hulgast ka märkimisväärselt häid teoseid. Kätlin Vainola kirjeldatud korrusmaja raamatus «Lift» on nagu Uus Maailm või Supilinn, kus värvikad tüübid elavad sõbralikult ja rahumeelselt – igaüks nagu paremaks peab ja oskab, aga sealjuures teistega arvestades. Korruste vahel sõidetakse selles majas õnneliku ja tööka liftiga. Rõõmsad ja toimekad on ka maja elanikud. Päris pisikesed saavad siit viisakuses eeskuju võtta ja numbridki selgeks.

Kivirähk on ennegi muinasjuttudega tempe teinud, aga need pigem täiskasvanute lainele kruttinud. «Konna musi» lugedes tulid esimesena meelde Bullerby Liisa ja Soolavarese Stina ning Tjorven, kes muinasjuttude tõelevastavuse proovile panid. Ka Kivirähki raamatus võtavad loomad raamatust loetut sõna-sõnalt, mis toob aga ooda­tust hoopis erineva tulemuse. Sellest ei ole lugu, konnadena pole jänesel, rebasel ja hundil enam iialgi igav.

Muinasjutulainel on ka Piret Raud «Teistmoodi printsessilugudes». Tema tõmbab oma lühijuttudega roosale teemale kirjud triibud peale. Printsessid võivad olla kõverate jalgadega, neil võib kõht koriseda, nad võivad vastu haukuda ja kõike tagurpidi teha. Mõni printsess võib olla koguni muumia või vihmauss! Pealtnäha naljajutud, aga sõnumiga.

Luulekogudest valisid asjatundjad välja Leelo Tungla «Porgand töötab porgandina». Raamat üllatab välimusega – lehitseda tuleb seda seinakalendri viisil alt üles.

Autori leidlikkus sõnade kõla ja mitme tähendusega mängimisel äratab imetlust. Sigudiku reisisihtidena välja pakutud Pori ja Ruila, isegi Sigulda ei üllata nii nagu Peking ja Tai. Muigelsui mõttearendused onu kuldsete käte ja muru niitmisvahendite põhjustatud tüsistuste teemal teevad rõõmu igas eas lugejale.

Pereteemalisi, perekeskseid, kogupereraamatuid (sobilik alla joonida) kirjutavad meil enamasti emad, vanaemad ja/või tädid. Mullusesse esikuuikusse jõudis kaks raamatut, mille autoriteks hoopis nooremapoolsed mehed. Mõlemad raamatud peaksid kuuluma meesterahvaste kohustusliku lugemisvara nimekirja.

Indrek Koffi teose minajutustaja asetab end vanaisa rolli ja loeb raamatus «Kui ma oleksin vanaisa» üles kõik tegevused, mida ta koos lapselastega ette võtaks, kuidas nendega suhtleks. Ta kordab ikka ja jälle üle, et tal vanaisana ei saaks mängides iial ei aeg ega jaks otsa. Need on vanaviisilise mekiga, põlised ja ajaproovile vastu pannud tegevused, tunded ja väärtused, mida autor edastab.

Ajaksime juttu, lapsed läheksid õue mängima, meile meeldiks õues palju rohkem kui toas, roniksime puude otsas, käiksime niisama metsas luusimas, õhtuti teeksime lõket, räägiksime põnevaid lugusid, vaataksime tähti, kuulaksime merekohinat, meil oleks põlved ja küünarnukid kogu aeg katki, me jookseksime paljajalu vihma all jne. Tuli meelde Valdur Mikita «Lingvistiline mets». Väärtustatakse sarnast. Koff toob samuti esile vanad head asjad ja tegevused. Kui maja, siis vana ja sopiline ja maal, kus naabriteks piimatädi, munatädi, salapärane onu Kolla. Kui mängida, siis õues. Ka vanaisa igavikuteele minek käiakse läbi.

Anti Saare raamat «Kuidas meil asjad käivad» tunnistati eelmise aasta parimaks lasteraamatuks. Autor on teose eest mitmelt poolt kiita saanud, seda õigusega. Huumor ja elulisus, äratundmisrõõm, uus «Kristiina, see keskmine» – need on vaid mõned nopped arvamustest. Ja tõepoolest, väikese Vasseli minajutustus on lapsesuine ja vaade maailma asjadele lapse loogikast lähtuv. Jah, selliseid asju nagu raamatus võib juhtuda igas väikelastega kodus. Siiski pole teos pelgalt päevik või blogi, on üldistusjõuline ja ehe. Autor esitab väärtushoiakuid, mis selles kiirustavas-linnastuvas maailmas varju jäävad. Aga ta ei loe moraali ega kujuta inglitest koosnevat roosamannaperet. Vasseli perekond on äraütlemata elujõuline ja päris.

Raamatus näeme kõige muu toreda kõrval uue aja head isa, kes ei kanna enam endas patriarhaalse peremudeli kohustusi (ja õigusi). Ta ei pelga näida – kuidas nüüd öelda – pehmo, kui tegeleb lastega ja kodutöödega. Isa eelistab sõita jalgrattaga, peegeldab poiste rõõmuks seinale päikesejänkusid ning täiendab ajalehefotosid vuntside ja muu vallatuga, teeb koos lastega süüa, jutustab neile õudusjutte jne.

Kokkuvõtlikult, ta pühendab oma poegadele palju seda kõige väärtuslikumat, mis meil on – aega, koosolemise aega. Mida me täiskasvanutena mäletame oma isadest? Kas meenuvad tema töö, karjäär, kingitused? Või on helgena meeles ühine rattaputitamine, marjulkäik, videvikujutud jne? Vasselil ja Joonasel on, mida kunagi tulevikus meenutada. Nende isast võib saada korralik vanaisa, selline, nagu Indrek Koff teda kirjeldab. Tõsielulisi, humoorikaid, meesterahva vaatevinklist kirjutatud laste- ja pereelu jutte võiks meil rohkem olla.

Kui ka mullust saaki ei hinnatud varasematest ohtramaks ega rikkamaks, siis väljavalitud kuus raamatut annavad tunnistust algupärase lastekirjanduse tugevast tervisest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles