Päeval, mil Eesti kontingent Afganistanist lahkub, peaksime esimeses järjekorras meenutama just neid üheksat nime. Üheksat missioonil langenud noort eesti meest. Märkigem siinkohal ära ka 103 haavatut.
Juhtkiri: valus, aga vajalik
10. mai 2014, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistikat saab teha nii- või teistpidi, ent väikesele Eestile on see igal juhul olnud suur ohver. Suur kaotus. Seepärast peaksime meenutama, miks Afganistani mindi ja kas oleme saavutanud oma eesmärgi.
Eesti eesmärgi tuum välismissioonide lähetamisel on alati olnud julgeolek, seda kõige laiemas mõttes. Kas me räägime riigikaitsest või igapäevasest turvalisusest – kui meie partnereid ja liitlasi tabavad terrorirünnakud või on kõne all narkootikumide levikuga seotud probleemid –, mõlemad aspektid on andnud põhjuse olla Afganistanis, aidata seda riiki, oma liitlasi ja seeläbi iseennast.
Eesti julgeoleku ühe alustalana seadsime eesmärgiks NATO-liikmesuse, mille saavutamise kümnendat aastapäeva võisime äsja tähistada. Tänu missioonidele oleme tõestanud liitlastele oma koostöötahet ja mida aeg edasi, seda enam ka oskusi.
NATO missioon Afganistanis on meile väga oluline teetähis. Ajakirjanikud on saanud sageli vahendada Eesti kaitseväelaste kohta öeldud kiidusõnu. Neid on öeldud kõrgel tasemel ja mitte niisama diplomaatiliseks suusoojaks.
Kinnitust oma otsuste õiguses annab ka sel nädalal Eestit väisanud NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni sõnum Postimehe usutluses: jätame maha palju parema riigi – see pole enam terroristide turvapaik, ühiskond ja majandus on tugevamad, samuti haridussüsteem ja taristu.
Afganistan on meid tohutult õpetanud nii teoorias kui ka praktikas. Kui käesoleva sajandi alguses alles mõtestasime lahti konfliktide üleilmastumist, siis praegusajal me seda terminit enam suurt ei pruugi. Sellega seotu on praeguseks niigi selgelt tajutav. Küsimused, mille üle avalikkus arutles näiteks aasta alguses otsustatud ja nüüdsama teele läinud Kesk-Aafrika missiooni puhul, on olnud hoopis teadlikumad ja detailsemad kui need, mida esitasime Afganistani missiooni eel ja alul. Viimased nädalad on selgelt näidanud NATO liitlaste tahet olla meie kõrval, kui seda vajame.
Eesti lipp Helmandi provintsis Suurbritannia Camp Bastioni sõjaväebaasis on pidulikult langetatud. Kuid see ei tähenda, et Afganistan peaks nüüd edaspidi üksi jääma. Maailm on valmis seda riiki ja rahvast edaspidigi nõu ja jõuga toetama. Muidugi kui see riik ja rahvas seda ka ise soovib.