Greete Kõrvits kirjutab värskes Sirbis, et kooseluseadus eemaldab tüütud argimured, juriidilised küsimused ja ajuruumi võtva pudi-padi.
Greete Kõrvits: elevant toas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus kooseluseadus ei ole veel riigikogus arutamisele jõudnud, küll aga on see seadus arutelu tekitanud meedias, kodudes ja kuluaarides.
Eestlane on pragmaatiline inimene. Kui midagi pakutakse, kes siis ikka pakutust ära ütleb. Nüüd on aga tekkinud olukord, kus pakutakse samaaegselt midagi ka teistele. Meenub anekdoot talumehest, kes selmet jätta endale alles üks silm, eelistas pigem, et nii tema kui ka naabrimees mõlemad silmad kaotaksid. Pigem kobaks pimeduses, kui elaks teadmisega, et naabril on üks silm rohkem.
Praeguses olukorras kõlaks anekdoot pigem nii: talumees on pime, aga keeldub silmast, kui pime naaber ka seeläbi nägijaks saaks. See on ju absurdne. Põhjus, miks mõni inimene (aga mitte nii paljud, kui võiks arvata) kardab uut seadust, mis kelleltki ei võta, aga paljudele annab, peab ikka väga võimas olema. Kui jätta igasugused emotsioonid kõrvale, siis on see ju päris naljakas: «Ma ei taha võimalust oma elu lihtsamaks muuta, sest need teised saavad ka sama võimaluse.»
Kes on need teised, mis elevant siis toas on? Geid. Lausa ükssarvik toas.
Ka geid saaksid õiguse oma kooselu registreerida. Hirm on, et varsti saavad nad abielluda ka. Huvitav on täheldada, et kui seaduse toetajad räägivad inimlikest kogemustest, igapäevaelust ja empaatiast, siis kui seadusele tuliselt vastu olijatega pikemalt ja põhjalikumalt rääkida, jõuab jutt alati lõpuks ühe asjani välja. Tundub, et see ongi probleemi tuum.
Me jõuame argumendini, mis näib homovastaseid ühendavat. See on seksuaalsus. Ütleme siis otse välja: homoseksuaalsed suhted on paljude meelest koledad. On päevselge, et ennekõike peetakse silmas meessoost isikuid. Pole veel kuulnud, et keegi ütleks: naistevahelised seksuaalsuhted, fui! Naistevaheliste seksuaalsuhete ekspluateerimises ja vildakas esitluses on oma osa mänginud pornotööstus.
Kui koorime sibula ära ja räägime asjast, siis kõik mõistavad ühisvara, pärimisõiguse jms vajalikkust. Saame aru armastusest. Saame aru geneetikast ning sellest, et mõnikord sünnitakse mingi eripäraga. Koorime edasi, võtame kõik vastuargumendid üksipulgi läbi. Ja lõpuks rehmatakse ebamugavusest ja pahameelest niheledes: ah, see on ju perversne, mida nad voodis teevad!
Nii jõuame kuhugi inimese psüühe kaugesse nurka, kus istub hirm teistmoodi seksuaalkäitumise ees. Mind huvitab vähem see, millise alateadliku hirmu teenistuses on homoviha, kui see, mis seda hirmu leevendab. Ühel LGBT-kogukonna (lesbi, gei, bi, trans) liikmel oli noormeeste grupis jutuks homoseksuaalsus. Grupp oli väga tõrges ja kinnine, kuni keegi prahvatas välja, mis kõigil mõttes oli: «Rõve on, raisk!» Kui kõik mõtlevad millestki, millest nad muud ei tea, kui et rõve on, siis armastusest rääkimine paraku ei toimi.
Inimsuhetes, ükskõik siis, millised need on, on ühtviisi olulised kokkulepped, vastastikused soovid ja nendega rahulolu, avatud ja vahetu suhtlemine. Kontakt kellegagi teisest kogukonnast võib teha imesid.
Hirm selle teema ees on tegelikult ületatav, sest seksuaalsuhted on vaid osa suhtevõrgustikust, ning mitte alati just see osa, mis inimesi koos hoiab. Küsimus on rõhuasetuses. Praeguses debatis on seksiküsimus alateadlikult esikohal, kuigi tegelikult on see täiesti ebaoluline ja takistab rääkimast armastusest. Mõeldes, kui hiljutine nähtus on armastusabielu – enam ei parselda vanemad oma lapsi tulevikuks sobivasse abiellu juba kohe pärast sündi –, siis võib öelda, et armastus ise oli kunagi perversne. Sest see ei olnud norm ning viis sageli ühiskonna eri tasandite lubamatute ühendusteni. Omaette rüvedus oli abielueelsed suhted, mille tulemusena sünnib praegugi Eestis suur osa lapsi.
«Homoseksuaal» on sõna, mida peetakse neutraalseks, kuid mis tegelikult peidab endas just seda ebaolulist infot, mis toidab alateadlikke hirme. See taandab inimese tema geneetilise paratamatuse tasemele ega lisa midagi enamat. Justkui oleks minu heteronormatiivsus kuidagi legitiimsem ja õigem eksistentsi vorm ning teeb minust parema inimese kui on mõni teine, kes minu artiklit loeb. See muudab ühed anomaaliateks ning anomaalia on üldiselt see, mille suhtes on inimestel mitte ainult alateadlik hirm, vaid ka vajadus parandusi teha. Ajaloost teame taas, et sageli vägivallaga.
Üks hea tuttav tuli välja geniaalse uussõnaga, mida kasutan palju parema meelega kui inimest lahterdavat «homoseksuaali». Inimene on kaaslase armastust vajav olend ning seetõttu peaksime pigem rääkima mitte homoseksuaalsetest, vaid homoromantilistest või homoarmastavatest inimestest. Või lihtsalt inimestest.
Homoromantiline inimene vajab lähedust, hoolimist, tahab seda ka teisega jagada. Viib nõud masinasse, jalutab koeraga, ostab kimbu lilli. Ta on inimene ja ta armastab. Ta pole «omasooihar» (ega hetero – «vastassooihar»), ta ihkab õnne. Tema iha on elada. Olla kellegi jaoks ainus ja eriline ning ise aidata kellelgi ennast erilisena tunda. On ju küll ja küll lugusid nii vanemast kui ka praegusest ajast, kus koos elavad kaks vanatüdrukut või hoopis kaks vanapoissi. Armastavad teineteist ja hoolivad sellest, mis teisest saab, kui üks kaob. Tegelikult polegi mingit erinevust, võrreldes iga teise hea inimesega, kes tahab õnnelik olla.
Õnne seadusega ei reguleeri, armastust samuti mitte. Küll aga on võimalik seadusega eemaldada igasugused tüütud argimured, juriidilised küsimused ja muu mõttetult ajuruumi võttev pudi-padi. See tuleb ära korrastada ja siis tegelda olulisemaga. Armastusega.