Ahto Lobjakas: Eesti matt

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Eestis on saanud reegliks, et mida suurem on erakond, seda suuremat pinda ja vähem sõnu vajab tema loosung, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Ehk on meil midagi Putinilt õppida. Hammustanud Ukraina küljest ära Krimmi, leidis Venemaa president aega keelustada ukaasiga vandesõnade kasutamine TVs, raadios, lehtedes, raamatutes ja mujal. Ühe sõnaga öeldult on see «mati-seadus».

Meid ei huvita siin mitte «matt», vaid ühesõnalisus. «Matt» solvab ja peab kaduma. Solvab ka ühesõnalisus, kui see pole mitte mõne hea loo puänt, vaid poliitiline loosung. Ühesõnaga, ühesõnalised valimisloosungid peavad kaduma.

Miks? Eestis on saanud reegliks, et mida suurem on erakond, seda suuremat pinda ja vähem sõnu vajab tema loosung. Võtkem Keskerakond ja Reformierakond. Praegu kehastunud sõnadeks «Rahu» ja «Kindel». Võib oletada, et kunagi varem ei ole üks sõna reklaamiagentuuridele Eestis sisse toonud nii palju kui need kaks. Kumbki sõna on väärt üht pilti.

Aga piltidestki on saanud sõnad. Hiljuti Postimehe ja Maalehe esikülgedel ilmunud RE reklaamid Ansipi ja Savisaare piltidega ei esindanud mitte Ansipit ja Savisaart poliitikutena, vaid toimisid piktogrammidena. Savisaar Kremli taustal pidi vaatajale ütlema «Venemaa» ja Ansip sinimustvalgega «Eesti». Üks sõna seisis piltlikult teise vastu, ilma igasuguse kahemõttelisuseta.

Lugejad/vaatajad, kelle ajud ei toimi vaid binaarselt (null/üks), võisid enda lõbustamiseks konstrueerida teisi tõlgendusi. Erakonnapoliitiku «Mina Tarzan – sina Jane» süntaksi taga võis näiteks näha vihjet erakondade-eelsele ajastule: EKP b-nomenklaturist Ansip näeb halba und (nii aastal 1988), milles kaas-EKP-lane Savisaar on pensionieas maandunud Kremlisse, talle aga kleebitakse külge kodanliku natsionalisti trikoloor.

Aga see on kurb nali. Mitte ­ainult sellepärast, et oleks nii kergelt võinud olla tõsi. Kurvem on see, et pealetungiv ühesõnalisus, meie oma «matid», devalveerib poliitilist debatti ja demokraatia mõtet. Küsigem endalt: mida esindavad need (reeglina) kahesilbilised erakondlikud urahtused? Kas aastaid pinevat mõttetööd, analüüse, esmaste ja teiseste allikate läbitöötamist Euroopat raputavate kriiside lahendamiseks? Või on need sõnad kantud tulevikuvisioonidest Euroopale?

Ei «Kindel» (kindel mis?) ega «Rahu» (venekeelset tõlget nägemata on ülepea võimatu öelda, mida see sõna võiks tähendada) oma mingit pistmist Euroopaga. Ega Euroopa Parlamendiga, mille valimisteks nad peaksid meid häälestama. IRL ja SDE on oma mitmesõnalistele tühimõtetele vähem kulutanud (kuigi esimeselgi on olemas ühesõnaline «Korruptsioon»).

Ükski neist käratustest ei ole programmiline. Võib oletada, et nendeni on jõutud mingi «brändimis-»protseduuri käigus. Näiteks küsiti RE toetajate fookusgrupilt: milline sõna iseloomustab sinu erakonda kõige paremini? Ja nii ongi meil plakatid, mis toimivad gängitätoveeringute funktsionaalse ekvivalendina. «Aa, orav.» «Näe, sarvik.» Ja olukord laheneb kas laupkokkupõrkega või vaiksest urinast saadetud taganemisega kangetel jalgadel.

Siin kajastub Eesti erakondade suhtlusambitsiooni tegelik tase. Raske on öelda, mis toimub kulisside taga. See, millest poliitilise spektri avalikus osas ei vaikita – üha ühesõnalisemalt –, ei lähtu aga veendumusest, et demokraatia südames on aruteluprintsiip. Rõhuasetus on varjamatult jaotusel, lõhestamisel, vastandusel. Käib hea ja halva, musta ja valge kompromissitu võitlus, tandriks kogu ühiskond.

Mis puutub siia Euroopa – küsivadki erakondlased tapva loogikaga –, kui kuri ja hea on kehastunud just siia, tänasesse Eestisse? Kusjuures eesmärgiks on ajada kiile Eesti avalikkusse, sügava irooniana jääb poliitiline klass ise ühtseks: süsteem, mis seda kõike toidab, peab jääma. Ükski neljast suurparteist ei taha või ei julge rünnata korruptiivse kartelli alustalasid (ennekõike rahastamist, reklaami, künniseid, poliitika kombitsaid igapäevaelus).

Nii elame me äraspidises tegelikkuses, kus maksumaksja rahastab ühe käega ERRi, mis nii raadio- kui tele-eetris korraldab otsedebatte ning teavitab avalikkust debattide, uudiste, analüüside, usutluste ja muu sellise vahendusel väga professionaalselt valimistest ning sellest, mida neilt oodata. Teise käega rahastab maksumaksja erakondi, kes maksavad kinni kampaaniaid, mille (olgem ausad, absurdseiks) eeldusteks on, et ERR ei anna neile piisavalt eetrit, et ERR ei jõua kõigini või et ERR (rääkimata muust ajakirjandusest) on kallutatud.

Miks erakonnad investeerivad maksumaksja raha ühesõnalistesse binaarsetesse «mattidesse» ja mitte arutellu, on küsimus, mida ehk polegi mõtet esitada. Sest puudub loogika, millega küsimus võiks meile, mitte-erakondlastele, mõistetava vastuse saada.

Selles valguses omandab lähemalt vaadates päris uue tähenduse üleskutse «Kõik valima!». Kusagil läänepoolsemas Euroopas võiks see tähendada siirast kutset valijale olla eurooplased – euroopluse juurde kuulub automaatselt debativajadus, sest Euroopal ei saa olla vaid üht­ainust identiteeti või valikut. Alati on alternatiive. Eestis peame kahtlustama midagi atavistlikumat. Valija on tooraine, poliittehnoloogiline lihaloom, kes ei mõistagi rohkem kui paari silpi korraga. «Kõik valima!» tähendab meie loosungite ja plakatite kontekstis mitte «Kõik mõtestatud valikut tegema!», vaid «Kõik häält tegema!» – kusjuures ei maksa see, mida öeldakse, vaid kes kõvemini karjub. Diskursiivse demokraatia asemel terendab siin ürgne virvendus käraja-demokraatiast. Debatt on virin, kära sõnum.

Seda, kui põlgav on meie poliitikute suhtumine arutellu, näitas kõnekas episood presidendiga, mille lasi nädalavahetusel eetrisse «Aktuaalne kaamera». Enne kohtumist Gruusia ametivennaga rehmas Eesti riigipea ruumis­olevate ajakirjanike suunas: «Aja nad välja. Out! [ingl k välja!]» See keelekasutus ei käi mitte ainult risti vastu Ilvese iga-aastastele manitsustele, et seisused peavad üksteise vastu viisakad olema (2012. aastal osundas ta Betti Alverit: «Räägi tasa minuga...»), vaid toob meid tagasi selle loo algmotiivi juurde.

Eesti poliitik ei väärtusta ei avalikkust ega tema esindajaid nii, nagu seda teevad tema läänepoolsed kolleegid. Ingliskeelse «Out!» võiksime siinkohal tõlkida maakeelde kui «Kõtt!». See ongi Eesti «matt».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles