Eile avaldatud inimõiguste aastaaruandes käsitletud laiast teemaderingist väärib eraldi välja toomist kaks teemat: kuidas tagada inimõigused ka neile, kelle kaitseks ei piisa üldistest reeglitest, ja kuidas mõjutab muutunud aeg ja kontekst samme, mida inimõiguste kaitseks ette võtta tuleks.
Esimene neist teemadest, mis käsitleb vähemusgruppide õiguste tagamist, näitab küsimusega tegelemise vajadust selle nurga alt, mis puudutab inimõiguste põhimõtte universaalsust. Ühelt poolt on tõsi see, et Eestis, nagu ka kogu Euroopas, on inimõigused suhteliselt hästi kaitstud. Kuid kui öelda, et inimõigustega tegelemine Eestis ei ole seetõttu otstarbekas, näitab see nõrgenenud empaatiavõimet. Eestis on inimgruppe, kellel on oluliselt väiksem ligipääs hüvedele, mida enamik loomulikuks peab. Kas me oleme näiteks kindlad, et puudega inimestel on terve inimesega võrdne ligipääs igapäevaseks eluks vajalike ametiasutusteni, võrdne võimalus töökohtadele kandideerimisel ja ei ole takistatud enesetäiendamine kultuuriürituste näol?
See on vaid üks valdkond, kus on veel palju ära teha. Teised sarnased näited inimrühmadest, kellele üldised õigused alati kättesaadavad pole, puudutavad muulasi, pagulasi, seksuaalvähemusi – kõiki neid gruppe, kes vajavad selleks, et eksisteerida teistega samadel alustel, veidi erinevaid reegleid. See, et inimese mure võib näida marginaalne, ei tähenda seda, et tema inimõigused ei peaks olema kaitstud.
Mõnel juhul nõuab see investeeringuid – just nagu puuetega inimeste puhul, kes saaksid ühiskonnas palju paremini hakkama, kui oleksid olemas liftid, kaldteed, pimedatele mõeldud valgusfoorid. Teisel juhul nõuab see seadusemuudatust. Kuid iga vähemusgrupi puhul on eelkõige vaja arusaama, et meie hulgas on erineva vajadusega inimesi, ja ehkki inimõigused on universaalsed, nende tagamiseks universaalsetest reeglitest alati ei piisa.
Teine oluline temaatika puudutab uusi nähtusi ja muutunud olukordi, mille raames olukord ka inimõiguste tagamise küsimuses üle vaadata tuleb. Edward Snowdeni paljastatud massijälgimine tõi kaasa küsimuse, kuidas tagada inimese privaatsuse kaitse. Eesti asjassepuutuvad asutused on üsna kidakeelsed selle kohta, kuidas Eesti kodanike õigused selles vallas kaitstud on. Ometi on õigus privaatsusele oluline osa inimõigusest.
Euroopa kohus tunnistas hiljuti õigustühiseks andmete säilitamise direktiivi, mida seni rakendasid kõik ELi riigid. See direktiiv tähendas, et sideettevõtetel oli kohustus säilitada näiteks inimeste tehtud telefonikõnede kohta informatsiooni, kellele ja millal kõne tehti. Kohus leidis, et ennetavalt andmete kogumisega, isegi kui see on mõeldud kuritegevuse vastu võitlemiseks, rikutakse liiga paljude inimeste õigust privaatsusele. Soome on alustanud selles osas oma õigusaktide ülevaatamisega, kuid Eestis ei ole selleks veel silmaga nähtavaid samme astutud.