Üha raskem on leida raamatut, muusikat, filmi, näitust, mis tõeliselt paeluks; mida tahaks «jagada» mitte inertsist, mida sotsiaalmeedia tahes-tahtmata toodab, vaid tõelisest imetlusest ja soovist, et võimalikult paljud sellest teosest osa saaks.
Kadri Kõusaar: tee katarsiseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmidest sain viimase tõelise vaimustusepuhangu Joshua Oppenheimeri dokumentaalist «The Act of Killing». See oli neli tundi ameerika mägedel, publik vappus filmiga kaasa ja keegi ei piilunud telefoni ega krõbistanud süüa – illustreerimaks seda, et tõde on alati valusam ja uskumatum kui ükskõik milline väljamõeldis. Indoneesia massimõrvarid oma kunagisi kuritegusid eri filmižanrites taasetendamas, selle peale alles annab tulla – nii idee ise kui ka üldse too osa ajaloost olid midagi täiesti uut... Leidus kriitikuid, kes süüdistasid filmitegijaid provotseerimises, kuid veretööd, mida peategelased korda olid saatnud, olid ju paraku reaalsed – ega taani režissöör neid välja mõelnud. Kõige šokeerivam oligi see, et tegelased ei tundnud mingit kahetsust ega süüd...
Muidugi olen ma alates sellest ajast ehk 2012. aasta sügisest, kui ma «Act of Killingit» nägin, vaadanud kümneid filme, kuid võrreldavat katarsist pole need andnud. Need on olnud seenevihmad (või kõigest üksikud piisad) äikesetormi kõrval.
Muusikalise hiigelelamuse sain eelmise aasta lõpul Tuneesia sufilaulja ja uudivirtuoosi Dhafer Youssefi albumist «Lindude reekviem» («Birds Requiem»).
Keegi kirjutas, et sellel albumil kohtuvad fjordid ja kõrbed. Just meeleoluliselt – mitte isegi seetõttu, et Youssef elab hetkel Norras ja plaadil teevad kaasa mitmed norra helivõlurid (nagu ka andekas eesti pianist Kristjan Randalu). Fjorde ja kõrbe ühendab midagi, mida võiks nimetada ilusaks kurbuseks. Vahe on lihtsalt selles, et fjordide nukrus on külmemat, ja kõrbe nukrus soojemat tooni. Kuid tunnetuslikult on neis midagi ülimalt sarnast ja see kajab vastu ka Youssefi plaadilt, mida sattusingi esimest korda kuulma, kui olin vaevu maha pesnud Sahara tolmu. Jah, algul oli see plaat minu jaoks pigem kõrb, ent hiljuti sain seda kuulata ka Põhja-Norras fjordide ääres. Ikka oli ülendav.
Ja siis pidid fjordid ja kõrbed kohtuma elusesituses, boonusena lisaks Arvo Pärdi müstiline minimalism. See oli eelmisel nädalal, 24. aprillil Londoni Barbicani keskuses toimunud üritus «Nähtamatute dervišite tants». Esimeses pooles esitas Londoni sümfooniaorkester Kristjan Järvi juhatusel Pärdi «Fratrese» ja kolmanda sümfoonia, ning teine osa kuulus Dhafer Youssefi «Lindude reekviemile». «Fratres» oli voogav ja filmilik nagu alati, kuigi orkester tegi selle ehk liiga tihedaks. (Originaal on kirjutatud keelpillikvartetile, kuigi helilooja ise on hiljem lisanud eri versioone.) Kui lavale ilmus Youssef ja tema ebamaine tämber, muutus orkester aga täiesti üleliigseks, kohati isegi operetlikult tüütuks. Kõik koostisosad olid teoorias suurepärased, ent tulemus oli katarsisest kaugel – vähemalt neile kuulajaile, kellel nii «Fratresest» kui ka «Lindude reekviemist» nõtkemad versioonid südames...
Samas – ega katarsis peagi olema igapäevane nähtus, ning teatav kogemus ja maitsetundlikkus teevad kultuurirahulduseni jõudmise üha keerukamaks. Otsing on aga vaeva väärt.