Tiit Kärner: Vladimir Putini psühholoogiline portree

Foto: Erakogu

Õhtupoolik ühes Gulagi arvukatest laagritest. Laagri kriminaalidest privilegeeritud kildkond (platnoid) on kogunenud kõrgeimat masti «seadusliku varga» (vene k vor v zakone) ümber, käib kaardimäng. «Noh, mille peale mängime?» küsib see. Üks mängijaist viitab irvitades ühele eemal pingil konutavale kõhnale mehikesele. «Tehtud!» Kaardid jagatakse laiali. Kui mäng lõpeb, tõuseb kaotaja püsti ja siirdub mehikese poole. «Tead, vennas,» ütleb ta kohkunult kössitõmbunud mehele, teda sõbralikult õlale patsutades, «mul isiklikult pole sinu vastu mitte kui midagi. Aga kaardid …» Ta tõmbab taskust noa ja lõikab mehe kõri läbi.

***

Ülaltoodud stseen polnud päris autentne pealtnägija kirjeldus. Kui ma selliseid meenutusi esimest korda lugesin, tundus see märkmete tegemiseks liiga õõvastav, liiatigi ei tulnud mul pähegi, et seda võib kunagi vaja minna. Aga ma eksisin.

«Kallis sõber, sa tead ju,» ütles ta (Putin Saakašvilile – T. K.), «meil ei jää muud üle, kui Läänele vastata ning kahjuks on asjad nii, et osa vastusest oled sina! Me ei tahaks seda, aga mis parata – geograafia.» (Mart Laar, «Impeeriumi vastulöök», lk 28) Ja Venemaa viis oma väed Gruusiasse, algas Vene-Gruusia sõda, mis lõppes Gruusiale Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kaotamise ning sadade tuhandete sõjapõgenikega.

Pole teada, millise «seadusliku varga» CVst täpselt Putin innustust sai, oli see kuulus Saša Sever, kes oma esimesest 40 eluaastast 30 jõudis kinni istuda, või oli see keegi teine. Pole ka tähtis, nende nimekiri on pikk ning nende kuulsus levib Venemaal nii laulude, raamatute, filmide (on näiteks isegi dokumentaalfilm, kus eelnimetatud Saša Sever muu hulgas demonstreerib oma häärberit, mis ei jää milleski alla Janukovõtši omale) kui ka interneti kaudu. Kes huvitub, minge aadressile www.yandex.ru ning tippige kirillitsas otsingumootorisse vor v zakone, informatsiooni on külluses.

Vor v zakone on puhtvene fenomen, väljaspool Venemaad ja tema satelliite sellist nähtust ei tunta. Vor v zakone, otsetõlkes «varas seaduses», tähistab rangelt reglementeeritud kurjategijate organisatsiooni kõrgeima kasti (või «masti») liiget, kuhu saamine sarnaneb oma ranguselt keskaegse  rüütliks löömisega – selleks saavad vaid «väärikad».

Üldmõistena tähendab see termin nii organisatsiooni tema detailse ja väga range koodeksiga, mis reguleerib varga käitumist ning organisatsiooni liikmete vahelisi suhteid nii vanglas («vanglaseadus») kui vabaduses («vargaseadus»), aga ka vastavat subkultuuri temale omase käitumismaneeri ning keelega (platnoižargoon, platnoimuusika).

See žargoon on eriti vene noorsoo seas populaarne ning jõudnud otsapidi ka eesti keelde («ment»). Putini kaudu on sellest pärit väljendid jõudnud ka rahvusvahelisse pressi, neist tuntumad on zamotšitj v sortire («peldikus «märjaks tegema» pro tapma») ning povesitj za jaitsa («munepidi üles riputama», öeldud Sarkozyle Saakašvilit silmas pidades). Vene internetis võib leida mõneminutilise videokokkuvõtte platnoi žargoonikasutusest Putini ametlikes sõnavõttudes.

Järgneva mõistmiseks oluline on aga «vargaseadus» (vorovskoi zakon). See on varga jaoks kohustuslik kirjutamata reeglite ja normide kogu, vene binaarse kultuurisüsteemi omapärane inkarnatsioon kuritegelikus maailmas. Selle järgi on kogu maailm jaotatud «omadeks» ja «võõrasteks», kusjuures «võõraste» ainus tähendus ja väärtus on olla toormaterjaliks, toitvaks pinnaseks «omadele».  See ongi varaste ainus kokkupuutepunkt selle nende jaoks «võõra» maailmaga. Vargaseaduse järgi ei tohi varas teha mingit koostööd mistahes võimustruktuuriga, otse loomulikult mitte õiguskaitseorganitega, ta ei tohi anda mingeid tunnistusi ja ta ei tohi mitte kunagi tunnistada oma süüd. Ta ei tohi tegeleda poliitikaga (mis andis neile vangilaagreis alati eelise poliitvangide ees), ta ei tohi mitte mingil tingimusel tööd teha ning ta ei tohi olla püsisuhtes ühegi naisega.  

Varaste koodeks sisaldab ka punkte, mis oleksid nagu keskaegsest rüütlikoodeksist maha kirjutatud: vastastikune ausus, lugupidamine vanemate (eriti ema) vastu, kuid selle erinevusega, et see kehtis vaid «omade» ringis, samas kui «Code of chivalry» sellist vahet ei teinud: kõrvuti nõudega olla lojaalne sõpradele seisis seal ka «ole aus kõigi inimeste suhtes», iseasi muidugi, kui täpselt sellest tegelikult kinni peeti. Varaste reeglite järgi oli vahetegemine selge. Nii et kuna reeglite järgi pidi kaardimäng varaste vahel olema aus, siis võib üsna kindel olla, et ka ülalkirjeldatud kaardimängus selgitati kaotaja välja ausas mängus; see, et keegi selle tagajärjel elu kaotas, oli ebaoluline ega puutunud asja.

Nüüd oleme jõudnud olulise punkti juurde. Ma väidan, et ainus võimalus mõista Venemaa käitumist alates (vähemalt) Ukraina konflikti algusest on eeldada, et Venemaa positsioneerib end mentaalselt välismaailma suhtes täpselt samamoodi. Ta vaatleb seda materjalina, objektina, mitte subjektina (Ukraina ja ka Eesti kohta on Putin seda ka välja öelnud) ning suhetes nendega ei rakendata mingeid eetilisi kategooriaid nagu au, sõnapidamine vms. See suhtumine kujunes lõplikult välja ajavahemikus Vene-Gruusia sõjast kuni Janukovõtši põgenemiseni.

Tuletame meelde Kadri Liigi analüüsi («Mis on Ukrainas kaalul», Diplomaatia 03/2014). «Gruusias Venemaa rikkus reegleid, aga ei vaidlustanud neid. /---/ Ukrainas ei näinud Venemaa kontekstiga enam mingit vaeva.  /---/ Venemaad ei huvita, kas maailm usub tema versiooni sündmustest. Tegelikult ta pigem tahabki, et ei usutaks.»  Teisisõnu, Venemaal on edasi anda sõnum ja see on: «Ma teen, mida tahan, võtke see teadmiseks.»

See pole vastandumine maailmale, vaid veendumus enda erandlikkuses. Et see veendumus on siiras, seda näitab Venemaa reaktsioon lääne arglikele sanktsioonidele. Venemaa protesteerib nende vastu ja on sügavalt solvunud – mis arvestades seda, mida Venemaa on teinud, tundub uskumatuna. Kuid asi on selles, et me kaalume sündmusi lääne ternaarse seaduspõhise kultuuriruumi kaaludega, meie arvepidamises sisaldub nii deebet kui kreedit, platnoide maailmas ei tunta aga mingeid kohustusi ja piiranguid.

Lääne sanktsioonid – need on Venemaa jaoks väline sekkumine, mis takistab neid realiseerimast oma (nende arusaamade järgi) seaduslikke õigusi. Kui see tundub kummaline, siis tuletan meelde, et läinud sajandil on varemgi inimrühmi ja rahvaid väljapoole seadusi ja eetikanorme paigutatud. Vene riigiduuma hiljaaegu seadustatud  ühe rahvuse ülimuslikkuse ning eksklusiivse elamisruumi («Lebensraum») idee on ka varem realiseerimist leidnud.

Nii nagu Drittes Reich oli Hitleri ideede kehastuseks, nii on Venemaa Putini nägu. «Rodina! Svoboda! Putin!» («Kodumaa! Vabadus! Putin!») skandeeris Ida-Ukraina meeleavaldusel rahvamassi ees keegi Vene riigiduuma saadik. Platnoide maailm assotsieerus juba Stenka Razini aegadest pärisorjuslikul Venemaal mitte ainult või isegi mitte niivõrd kriminaalkurjategevusega kui vabaduse, sõltumatuse ja uljusega, millele nõukogude võimu suletud  maailm andis veelgi pinnast.

Sellest tulebki kõnealuse kriminaalse subkultuuri suur mõju vene rahva seas, mida tunnistavad kõik vene kultuuri tundjad sõltumata poliitilistest vaadetest ning millest annab tunnistust vastavateemaliste laulude, filmide, raamatute suur menu. See oli üks võimalik tee vabaduse ja eneseväärikuse tunde tekitamiseks neile, kes tundsid end allasurutu ja ahistatuna. On vägagi usutav, et sellist tunnet võis noorukina tunda väikest kasvu kleenuke Putin, ja kindlasti tunneb end sellisena Nõukogude Liidu lagunemise järgne Venemaa.

Tulemus on selline, nagu ülal öeldud: senist rahvusvahelist õigust ja tavasid eitav ning vaid jõu õigust tunnistav Venemaa. Mil määral Putin ise on oma rolli sisse elanud, kas see on psühhiaatriline probleem, nagu on oletatud, on veel raske öelda. Kas Putini lahkuminek oma naisest ning kõigi abielusse puutuvate viidete kustutamine tema biograafiast, milline uudis käis läbi ajakirjanduse, sattus juhuslikult samasse aega Ukraina sündmustega või mitte?

Mis järelduse peaksid sellest tegema kõigi maade poliitikud? Põhiline on võtta teadmiseks, et läbirääkimistel Venemaaga ei ole mingit mõtet, sest ei vene poliitikute jutt ega nendega sõlmitud kokkulepped määra Venemaa käitumist mitte mingil määral. Venemaa käitub alati just täpselt nii, nagu ta endale hetkel kasulikuks peab, ning ka seda ära arvata on peaaegu võimatu.

Venemaa on teinud täpselt seda, mida ühelt hõreda asustuse ja vananeva rahvastikuga paljurahvuseliselt riigilt kuidagi oodata ei osanud: ta on asunud rahva tahtele viidates riikide territooriume ümber jagama ning uusi (vormiliselt küll, aga ikka) riike moodustama (Lõuna-Osseetia ning Abhaasia, mille vastu seisis ettenägelikult, kuid asjatult Vene välisministeerium).

See oli vist hiina vanasõna, mis õpetas, mida vaenlasega teha: tuleb istuda jõe ääres ja oodata, kuni näed tema laipa allavoolu ujumas. Putin lõpetab palju halvemini kui Gorbatšov.