Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan) pakub, et Balti riikide kaitseväed võiksid olla rahvusvahelised, kus saaksid teenida vabatahtlikud kogu EList.
Jüri Vendik: kaitsevägi rahvusvaheliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internet oli loodud CIA projektina, nii see arenebki.» Ainuüksi sellest naaberriigi presidendi öeldud lausest piisab väljakujunenud olukorras, et Baltikum jätaks lõplikult targutamise oma vene elanike lojaalsusest ja NATO põhikirja 5. paragrahvist kui julgeoleku tagatistest ja asuks tegutsema. Kohe.
Tegutsema peab selle suunas, et tõsta oma kaitsevõime hoopis teisele tasemele. Sest naaberriigi juhtkond elab oma maailmas, kus kitsarinnaliste paranoilised müüdid ja eelarvamused on reaalsus (sellest natuke laiemalt allpool). Selles maailmas, muide, elab juba ammu ka suurem osa Venemaa nn lihtrahvast, mis teeb asja veelgi tõsisemaks.
Postimehes on välja tuldud ideega, et Eesti või kõik Balti riigid peaksid muutuma «Põhja-Iisraeliks» (Eerik-Niiles Kross, «Püha maa põhjas», postimees.ee, 30.03) – selles mõttes, et nende järsult tugevdatud-suurendatud kaitsejõude rahastaksid lääneliitlased.
See on väga hea mõte, kuid ka sellest võib olla vähe. Nimelt pole Baltikumil vähevõitu mitte ainult raha, vaid ka inimjõudu. Samas oleks Eestil, Lätil ja mõnel määral ka Leedul vaja sootuks tugevamat jala- ja õhuväge, õhu-, tanki- ja raketitõrjet, laevastikku, rannakaitset, ka väga tõhusaid eriüksusi, kes saaksid välkkiirelt hakkama ükskõik mis värvi «mehikestega», ja sõjajumal teab, mida veel. Kümned, kui mitte sajad tuhanded isikkoosseisu. Elukutselisi sõjaväelasi seejuures.
Isegi kui leidub vajalik arv armees raha teenida soovivaid Eesti, Läti ja Leedu noormehi, kannatab nende riikide majandus, olles kaotanud nii palju parimas eas tootjaid ja ettevõtjaid.
Seega, üks tee oleks muuta Eesti, Läti ja võibolla ka Leedu väed rahvusvaheliseks, st juriidiliselt nendele riikidele kuuluvates väeosades saaksid teenida kogu ELi vabatahtlikud.
Meil ELis on ju lõppude lõpuks tööjõu vaba turg – miks ei võiks see laieneda ka kaitseväele?
See oleks mitmest küljest liitlaste väeosade Baltikumi toomisest parem. Esiteks lahendaks see tuntud poliitilise probleemi: meie Euroopa liitlased ei taha eriti «oma poisse» kuhugi välismaale saata, sest seda ei taha valijad. Kui aga «omad poisid» tuleksid NATO kirdepiirile isiklikult, vabatahtlikena, riiki esindamata, raha nende ülalpidamiseks tuleks aga NATO eraldi ettenähtud eelarvest, oleks see poliitiliselt sootuks mugavam variant nii valijatele kui ka valitsejatele.
Teiseks, välisriikide väeosad võivad iga kell lahkuda sama hõlpsalt, kui nad tulid. Isegi kui mõni tuuakse kriisi ajel alaliselt, mitte rotatsiooni korras, ikka võivad nad lahkuda pärast järjekordset presidendi, kantsleri või valitsuskoalitsiooni vahetust.
Rahvusvahelised väeosad ei kao aga muidugi mõista kuhugi. Selliste väeosade olemasolu lahendaks ka probleemi, millest on kirjutanud Eesti kaitseminister (Sven Mikser, «Et kriis ei läheks raisku», Diplomaatia, 4/2014) – et NATO-l tuleb nüüd «tulla toime lühenenud eelhoiatusajaga». Jõud on kohal, reageerimisaeg on vajaduse korral nullilähedane.
Seda algatust peaksid idee järgi rõõmuga toetama ka ELi juhtorganid – nende silmis saab see olema tõsine samm Euroopa ühtse kaitsepoliitika poole.
Kogu NATO ja ELi poliitiline kokkulepe selliste väeosade võimalikkusest ja rahastamisest on üks iseenesest mõistetav asi. Riigisiseselt peab aga näiteks Eestis muutma näiteks kaitseteenistuse seadust, mille järgi «lepingu alusel võib kaitsejõudude tegevteenistusse astuda kodanik, kes on kõlblik tegevteenistuseks ja valdab eesti keelt». Samuti keeleseadust, kus on sätestatud, et «kaitseväe ja Kaitseliidu teenistus- ja käskluskeel on eesti keel» (sest uute väeosade töökeeleks peab ilmselt olema inglise ja/või eesti keel), aga ka hulka teisi seadusi, mis puudutavad sõdurite õigusi, näiteks sotsiaalkindlustust jne.
Tuleb, ühesõnaga, luua tingimused selleks, et Saksamaa, Belgia või Hispaania noored mehed saaksid vabalt tulla Eesti tegevteenistusse raha teenima ja ühtset Euroopat kaitsma – ja selliseid leidub loodetavasti küllaga.
Patsifistid leiavad vastuväiteid ja üks neist võiks olla järgmine: nojah, see kriis saab peagi läbi, meie aga jääme oma üüratute sõjaväelinnakute ja võõramaiste palgasõdurite orduga.
Esiteks, ei saa läbi. Sest see ei ole ajutine kriis, vaid eksistentsiaalne vastasseis, millest, paistab, on õnneks hakanud aru saama ka meie Lääne-Euroopa sõbrad. Isegi kui see praegune pinge laheneb, vastasseis ja vastase ettearvamatus jäävad.
Lõppude lõpuks on Venemaal välja ehitatud valitsemissüsteem selline, et Putini surma või muidu võimult kõrvaldamise korral võib suure tõenäosusega ennustada korralagedust, mille juures peab valmis olema kõigeks, sh näiteks isehakanud «impeeriumi taastajate» retkedeks.
Teiseks, seesama ettearvamatus. Ratsionaalsuse reeglid enam ei kehti. Meie vastane ei ela meie maailmas, millest oli juttu eespool. Internet CIA projektina ei ole teadagi ainuke näide.
Oma järjekordses otsesaates 17. aprillil üritas Putin, nagu paljud vaatlejad on kirjutanud, saata läänele «messidžit», et ta on endiselt adekvaatne ja valmis kauplema, ainult et ka tema nõudmistega edaspidi arvestataks. Ja see tal muidugi mõista ei õnnestunud. Sel lihtsal põhjusel, et ta ei ole tänapäeva maailmas adekvaatne.
Umbes nagu mõni jalgpalli mängima kutsutud algajast gopnik, kes lõi vastasmängijat noaga ja nüüd vaatab teisi imestunult: «No mis te nüüd? Tema ju lükkas mind ka! Ja teie meeskond on nagunii tugevam! Ja see kohtunik, raisk, miks ta mind ei soosi? Ja teil on ka noad tagataskus, jaa-jaa, ma tean, kuidas muidu! Ah, s…a kah, mängime edasi, poisid.»
Näiteid sellisest «maailmavaatest» oli Putini neljatunnises soolos küllaga, kõik, kel huvi, jälgisid-lugesid seda nagunii, nii et härra presidenti pikalt tsiteerida pole mõtet.
Eriti eredalt jäi meelde üks seik: Putin ütles, et lääs olla lubanud Nõukogude Liidule, et NATO ei laiene itta, ja on oma lubadust rikkunud. See müüt James Bakeri, Helmut Kohli ja Mihhail Gorbatšovi läbirääkimistest 1990. aastal, Saksamaa ühinemise eel, on korduvalt ümber lükatud, ometigi kordavad seda aeg-ajalt nii venemeelsed internetis maailmapoliitika teemal targutajad kui ka nende tasemele langenud Vene juhid.
Adekvaatset informatsiooni valdav ja seda adekvaatselt analüüsiv riigijuht võiks aru saada, et selline lubadus lihtsalt ei olnud võimalik. Aga ei: seltsimees president ilmselt arvab siiralt, et üks poliitik, olgugi et USA riigisekretär, võis nii oma riigi tulevaste administratsioonide kui ka teiste rahvaste eest midagi sellist «lubada».
Putini reaalsuses on maailmapoliitika nullsummamäng, väiksemad rahvad on selle mängu objektid, mitte subjektid, ja iga talle arusaamatu või mittealluv nähtus maailmas, olgu see Maidan või interneti areng, on vaenlase salasepitsus Suure Venemaa vastu.
Sellise «vaadete süsteemiga» ei ole võimalik vaielda. Proovige näiteks kodukootud venemeelse geopoliitika harrastajast internetitrolli ümber veenda. Või siis gopnik’u jalgpalliväljakul.
Vastuseks ja edasise diskussiooni aluseks saab olla vaid kindel jõud. Siis mängime edasi.