Lemme Urb kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et mitte ainult võim ei korrumpeeri inimesi, vaid oma roll on ka meie enda suhtumise muutuses edutatud ja ülemuseks saanud kolleegi.
Lemme Urb: mida külvad, seda lõikad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõikuma löönud julgeolek maailmas, suure naabri üleolev jultumus ja omavoli, sõjahirm, gaas, gaas, gaas, kinnimakstud inimesed kõikjal – kõik need nähtused kappavad võidukalt agressori võimu- ja saamahimu vankri ees, mis on kihutamas ohtlikult lähedale pea(ta)ratsaniku seatud eesmärkidele.
On ühtaegu hämmastav ja õõvastav, kui vähe on vaja, et murda kümnetele miljonitele kuuluvat riiki. Piisab mõnesajast spetsettevalmistusega jõhkardist ja täistuuridel töötavast propagandamasinast, et lõhkuda miljonite heade ukrainlaste elud ja asuda tükeldama suurriiki Euroopas. Meeled tõrguvad seda uskumast. Tahaks justkui halvast unenäost üles ärgata, aga ei saa - ärgates on sama jama ikka alles, sest grupp eetiliselt mandunud inimesi on võtnud nõuks kuritarvitada meie kõigi ühist väärtuslikku aega. Kes annab neile selleks õiguse...
Mõelgem hetkeks, kui palju kulutatakse praegu energiat analüüsidele, tuvastamaks, mis toimub ühe inimese peas. Kas selleks omandatakse kõrgharidust ja erinevaid teaduskraade Harvardis, Sorbonne’is, Oxfordis, et üle piiri läinu käigu pealt tekkivaid meelevaldseid plaane lahti mõtestada? Kui jah, siis kas on omandatu mööda külge maha jooksnud, et tipptasemel õhku ahmitakse? Kui veel pikalt väärtuslikku aega raisata, võib eelpoolmainitu oma kuldpuuris rahulikult krokodillipisaraid valada ja üleoleva muigega lihtsalt pealt vaadata, kuidas agendas olevad riigid talle suhu jooksevad.
Hitler ja teised temasarnased on juba surematuks muretsetud. Sama saatus tundub tabavat ka «meie aja kangelast» - ohtlikult heroiseerivad noodid juba kõlavadki. Jah, just nii - alluvad ja allumatud, ülemused ja ülendatud - võivad meist saada assistendid ja produtsendid monstrumi sünni lavastamisel, juhul kui me peeglisse ei vaata ja pidurit ei tõmba.
Nagu elus ikka, saab kõik tegelikult alguse lihtsatest asjadest. Enamus meist on kokku puutunud olukorraga, kus keegi töökaaslane saab ametikõrgendust. Ja mis siis hakkab juhtuma. Tavaliselt eeldatakse, et nüüd see inimene kindlasti muutub, mis mingis osas kindlasti juhtubki, kuid jäetakse tähelepanuta olulisim - see, et me ise muutume, muutes oma suhtumist väljavalitusse. Muutunud suhtumine aga hakkab kujundama värsket juhti. Eelarvamused ja kinnistunud mõttemallid haaravad kaasa ning märkamatult omistame talle isikuomadusi ja nõudmisi, mis omakorda «vastiku ülemuse» tasapisi valmis voolivadki. Kui kõik sinult midagi eeldavad ja ootavad, siis on lihtsam sellele järele anda ning asuda etteantud kuvandit täitma.«Päeva lõpuks» saame aga võidurõõmsalt tõdeda, et näe, mis võim inimesega teeb, aru andmata, kui suurt rolli selles ise kaasa oleme mänginud.
Näiteks mäletan 1980. aastate keskpaigast Edgar Savisaart, kui toredat traksidega kukepükstes, kergelt ruugete lokkidega, tüsedusele kalduvat, pisut boheemlaslikku meest, kes läbi kangete prilliklaaside tähelepanelikult ajalehte või raamatut uuris ja Plaanikomitee sööklas keefiri jõi - kuni hetkeni, mil tema tähelend Rahvarinde väljakuulutamisega tõeliselt hoo sisse sai. Mäletan seda muutust suhtumises temasse. Järsku vaadati talle alt üles, vormiti sõnu, eeldati jõulist käitumist, suhtlemist valitutega, punastati, püüti talle meeldida, kadestati, räägiti taga, noogutati kus vaja - kuni ühel hetkel oli üleolevalt arrogantne juht valmis saanud, kes välgukiirusel Plaanikomitee esimeheks tõusnuna mühinal läbi klaasuste tuhises, Vilja Laanaru (praegune Savisaar-Toomast) silmad maas varjuna kannul uksevahel. Mäletan selgelt, kuidas seda nähes mõttes seisatusin ja tõdesin «Appi, milliseks me ta kujundanud oleme!» Sealt edasi ei olnudki muud vaja kui reklaamigurude ja suhtekorraldajate armee aastakümnete pikkust innukat panust elujõulise ninasarviku vormimisel. Ja tulemus ongi käes - koostööleping agressoriga juba taskus, surematus garanteeritud... Nagu öeldakse «What goes around comes around», ehk, mida külvad seda lõikad.