Edgar Savisaar: kas homme algab sõda? (1)

Edgar Savisaar
, Eesti Keskerakonna esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar
Edgar Savisaar Foto: SCANPIX

Ka teised erakonnad võiksid hakata tootma oma Boroditšeid, selle asemel et neid Keskerakonnalt varastada, ning kuni pole ette näidata vähemalt ühte Ossinovskit, on jutud integratsioonist puhas tuftaa, kirjutab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Vene-Gruusia konflikt 2008. aastal oli kahtlematult ohtlik hetk Gruusia riigi ja rahva, kuid vähem Euroopa ja maailma jaoks. See oli pingeline aeg kogu Euroopale, aga mitte nii ohtlik aeg. See oli pigem lokaalne, mitte globaalne konflikt. Nii vähemalt tundus.

Mitmetel erinevatel põhjustel on Ukrainas toimuv ilmselgelt geopoliitilise tähtsusega ja seetõttu potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega mitte ainult Ukraina riigi ja rahva, vaid Euroopa rahvaste ning ka Venemaa enda jaoks. Mäng käib võrreldamatult kõrgemate panustega.

Ja seda on tunda ühiskondlikust reaktsioonist ka Eestis – inimesed on ärevuses. Kahju, aga parempoolsed poliitilised jõud ei ole kohkunud tagasi oma kaaskodanike ärevust ja hirmu poliitilise omakasu nimel ära kasutamast – selle asemel et püüda Eesti inimesi rahustada ja toetada.

Iseäranis jõhkralt tegutseb IRL, hirmutades piiritaguse Vene ohuga, ning veel enam, vastandades siin elavaid eestlasi ja venelasi. Mille eest nad hiljuti valimiste valvureilt said nii, et tolmas. Kuid küsimus jääb: kas neil pole südant sees?

Reformierakonna positsioon on mõnevõrra tasakaalukam – julgeolek sõltub heaolust. Aga protsessid, mis Ukraina kriis võib vallandada ja mis võiksid ohustada Eestit, on geopoliitilised protsessid. Siis ei maksa enam Eesti keskmine pension ega midagi. Muide, kuigi see on suurem kui Venemaal, on see endiselt naeruväärselt väike. Ansip võiks häbeneda, selle asemel et neid arve meie julgeolekugarantiidena esile tuua.

Aga tore on see, et inimeste heaolu kui selline on eelarvenäitajate kõrval Reformierakonnas saanud mingitki tähelepanu. Erakonna asutamisest on möödunud 20 aastat ja neile hakkab juba koitma, mis on poliitika mõte – jah, inimeste heaolu!

Mida siis tähendavad Ukraina sündmused Eesti jaoks? See, et Emori analüütikud ja Reformierakonna peasekretär seostavad Keskerakonna toetuse vähenemist minu varasemate seisukohtadega Ukraina küsimuses, ei pane küll mul suud kinni ei sise- ega välispoliitilistes küsimustes kaasarääkimisel. Unistage edasi, härrad Voog ja Kukk!

Probleem on selles, et me ei tea, mis tegelikult toimub Kiievis, me ei tea, mis tegelikult toimub Moskvas, mida sellest tegelikult mõeldakse Brüsselis, Berliinis, Pekingis ja Washingtonis. Alanud on mäng, kus kaarte väga kiivalt varjatakse ning pettemanöövreid kaetakse pettemanöövritega.

Kuidas edasi? Kui selle mängu tagajärjel vallandub sõda, siis ei kontrolli olukorda enam mitte keegi. Õieti, kontrolli Ukrainas toimuva üle ei ole hetkel ühelgi kriisi osalisel. Kuid sõda on täiesti ettearvamatu olukord. Kõik valitsejad – printsidest peaministrite ja presidentideni –, kes on kogu inimkonna ajaloo jooksul läinud sõtta, on näinud esimeste langenute seas oma hoolega koostatud sõjaplaane. Sõda ei lähe kunagi plaanipäraselt. See on vastuolus sõja olemusega. Sõda on stiihiline, kontrollimatu vägivald. Keegi ei tea kunagi ette, kuhu sõda viib ja millega see lõppeb.

Mida tähendab see kõik Eesti jaoks? See on tegelikult põhiküsimus. Eeskätt kolme asja. Esiteks seda, mida Keskerakond on kogu aeg rääkinud. Suurimaks ohuks Eesti omariiklusele on ikka ja ainult see, kui elu Eestimaal on korraldatud väheste valitute huvides ning rahva enamuse ootusi paremale elule lihtsalt eiratakse.

Madalad palgad, tööpuudus, väljaränne – need on tõelised sisevaenlased. Ja need on parempoolsete sünnitised. Raiuge läbi kodaniku usk oma riiki ja te raiute riigilt juured, millega ta maapinnale kinnitub.

Sellepärast peamegi tegema nüüd kõik, et luua töökohti, et saavutada palgakasv, et taastada eriti haritud noorte eestimaalaste usk oma riiki. Aga mis me selle asemel teeme?

Teiseks seda, et 20 aastat kestnud rahvuste vastandamine, mille ilmselt kõige jõhkramaks näiteks on see, kuidas IRL viis valitsuses olles läbi koolireformi, on Eestile ohtlik.

See, kui Läti, Leedu ja Margus Allikmaa panevad nüüd kaukad kokku ja hakkavad telekast vene multikaid näitama, ei muuda kahjuks olematuks fakti, et vene elanikkond tunneb end Eestis teisejärgulisena. Sellele ei aita kaasa nende lastelt kvaliteetse hariduse röövimine ning selle vastu võitlejate demoniseerimine kapo aastaraamatutes – mis küsimuses langetas kohus hiljuti kõneka otsuse!

Vaja on mõtteviisi muutust ja see peab algama poliitikutest. Kellestki teisest see ei alga. On ühtaegu traagiline ja samas täielik komöödia, mil moel Keskerakonda on püütud viimasel ajal kujutada integratsiooni vaenlasena. Kas te oskate nimetada mõnda erakonda, kes oleks rohkem esile toonud, edutanud ja kõigiti toetanud vene rahvusest poliitikuid – kõigist põlvkondadest ja Eesti piirkondadest?! Ka teised erakonnad võiksid hakata tootma oma Boroditšeid, selle asemel et neid Keskerakonnalt varastada! Kuni pole ette näidata vähemalt ühte Ossinovskit, on jutud integratsioonist puhas tuftaa.

Kolmandaks, millegipärast on igas kriisiolukorras kui varnast võtta rahvusradikaalidest hüsteerikud, kelle ainsaks eesmärgiks paistab olevat paanika ja vaenu õhutamine. 1991. aastal õnnestus meil neid kuni kõige kriitilisemate sündmuste möödumiseni vähemalt võimult eemale hoida ning Laaril, Kelamil ja kompaniil ei õnnestunud Eesti iseseisvuspüüdlusi nurjata. Hiljem läks nende aur juba vara jagamise peale. Aga see seltskond pole kuhugi kadunud. Usun, et Eesti rahval jätkub kainet meelt ka nüüd, nagu seda on jätkunud kõik need aastakümned.

Siit jõuan ma algusesse tagasi. Mis peaks praegu olema erakondade sõnum. Keskerakonna «Rahu!»- plakatid on nüüd tänavatelt maha võetud, aga nende sõnum võiks jääda Eestimaa kohale alles. Me pole kadedad. Sama loosungi kui kaitsva vihmavarju alla on oodatud ka kõik teised!

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles