Pärast seda kui liitlased olid 1815. aasta suvel «koletise» Saint Helena saarel lõplikult luku taha pannud, pakkus ülevaade Euroopa suurvõimude arveraamatutest võrdlemisi lohutut vaatepilti. Viini vana Euroopa taastamiseks kogunenud riigipeade kokkutulek oli «kui Suurbritannia välja arvata, erinevates maksejõuetuse staadiumites olevate riikide koosolek», kirjeldab oma suurepärases raamatus «Vaba rahvas kõrvuni võlgades» tollast olukorda endine investeerimispankur James Macdonald.
Tõsiasi, et 1820. aastal ulatus aga ka Briti valitsuse võla suurus 300 protsendini SKTst, räägib meile Euroopa riikide toonasest finantsseisundist rohkem kui miski muu. «Ajajärgul, mil üle 60 protsendi SKTst ulatuvaid riigivõlgu peetakse ohu märgiks ja üle 100 protsendi küündivaid peatse maksejõuetuse kuulutajateks, tundub mõte, et ükski valitsus suudaks toime tulla rahvatulu kolm korda ületava võlakoormaga, peaaegu uskumatu,» kirjutab Macdonald.
Briti valitsus sai oma hiigelvõlaga aga tõepoolest hakkama, ja üsna muljetavaldaval moel veel pealegi. Armee rahastamiseks trükitud paberraha oli valla päästnud võlgnike huvisid teeniva mõõduka inflatsiooni, nii et võlakoorma raskus langes kõigepealt valuutale. Kuigi 19. sajandi algul ei kahelnud keegi selles, et naela piiranguteta kullaks vahetatavuse juurde tuleb igal juhul tagasi pöörduda, oli põhiküsimus selles, kas valuuta väärtus kulla suhtes tuleks lukku lüüa selle sõjaeelse või -järgse taseme juures. Pärast tuliseid vaidlusi jäi peale võlausaldajate hääl; 1819. aastal naasti naela ja kulla sõjaeelse pariteedi juurde ning veel kaks aastat hiljem oli Briti valuuta ka juba vabalt konverteeritav.
Vana pariteedi juurde tagasipöördumise deflatsiooniline kõrvalmõju oli ränk ning langes lihtrahva kõrval ka aadlikest maaomanikele, kelle kinnisvara väärtus langes kahe sõjajärgse aastakümne jooksul kohati kahe kolmandiku võrra. Sõjakeerises valitsuse võlapabereid ostnud investorid olid seevastu sajandi lõpuks umbes neli korda rikkamad. Kui ajavahemikul 1815–1820 oleks tehtud teistsugused poliitilised valikud, oleks kõik võinud aga ka hoopis teisiti minna.
Tolleaegsetes otsustes mängis võtmerolli asjaolu, et sõja lõpus kuulus poliitiline võimutäius valitsusele raha laenanud kaupmeeskonnale, kel oli seetõttu võimalus kasutada riiki oma inkassofirmana. Sedamööda, kuidas 19. sajandi jooksul valimisõigus pidevalt laieneb, satub kogu süsteem järjest suurema surve alla ja seetõttu jääb valitsuse valmisolek oma võlakohustused iga hinna eest ära klaarida aasta-aastalt aina väiksemaks.
Esialgu tasakaalustatakse valimisõiguse laiendamist hoiukassade võrguga. Nendest vaesemalt publikult vähehaaval säästusid koguvatest pisipankadest saavad kodurahu võrrandis olulised muutujad. Et hääleõiguse omandanud lihtrahva säästud investeeriti valitsuse võlapaberitesse, siis pidi see asjakorraldus läbi juurdetulijate ainelise huvitatuse tagama nende poliitilise lojaalsuse.
21. sajandi künnisel täidavad sama rolli pensionisambad ja neid ümbritsev kohati väga jampslik mütoloogia. Et selles ülisegases nõuete ja kohustuste rägastikus ei ole üldse kindel, kes on kreeditor ja kes deebitor, siis pole kellelgi põhjust paati ülemäära kõigutada. Muidu väga nutikas süsteemis on aga üks selge ja seetõttu nõrk koht. «Kui lõviosa riigivõlast kuulub vanemale generatsioonile, siis miks ei tõuse noorem põlvkond reeglipäraselt üles, et sellest võlast lahti ütelda?» küsivad Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff. Kas keegi oskab vastata?