Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raimund Ubar: mida peaks teaduspoliitikas reformima?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raimund Ubar | FOTO: Scanpix

Raimund Ubar kirjutab värskes Sirbis, et kui hindamisel jääb puudu kompetentsusest, on bibliomeetria see faktor, mis alati kõneleb täiel häälel ja vastuvaidlematult.

Bibliomeetriline paradoks:

1. Artiklid, millele ei viidata, ei ole osa teadmiste ringlemisest, mille nimeks on teadus.

2. Matemaatikas viidatakse vähe.

-----------------------------------------------------

Järeldus: Matemaatikas on vähe teadust.

Meil on puudu süsteemsest lähenemisest. Üksikute tahkude eraldi lihvimine ja läikivaks hõõrumine parandabki vaid üksikuid tahke, aga suure tõenäosusega teiste arvel. Kõrgharidust ja teadust peaks vaatama palju tihedama kooslusena, kui seda praegu tehakse.

Killustatusest ja hägususest. Eesti teadus on praegu allutatud uutele reformidele, mille eesmärk on likvideerida senine teaduse killustatus ja finantseerimise hägusus.

Killustatuse vähendamine viib mitmekesisuse vähendamisele, mis ei pruugi olla hea. Teadmiste ja oskuste mitmekesisus tähendab vaimset kapitali, mis määrab riigi konkurentsivõime.

Hägusust meie teadusmaastikul on mõistetud kui ebaselgust rahastamises ehk siis seda, et ühte ja sama uurimust on toetatud korraga mitme finantsinstrumendiga. See hägusus on bürokraatlik arusaam, milles avaldub soov taandada teadusuuringud täpselt määratletud aktideks, kus igal aktil on kindel maksumus ja üksainus finantsallikas. Teadus aga ongi loomult hägus. Hägustuda ei saa vaid teaduse erijuht – projektipõhine uuring. Aga institutsionaalne uurimistoetus (IUT) ei pidanudki olema projektipõhine. Seega on siin vastuolu eesmärkides ning nende põhjendamises.

Paradoksaalselt ei ole IUT ja personaalne uurimistoetus (PUT), mille ühiseesmärk on rohkem toetada tugevamaid, põhimõtteliselt mitte midagi võrreldes varasemaga muutnud. Sest tugevamate premeerimist pidasid silmas ka varasemad grandid, olles lisatoetuseks seal, kus uurimistöö oli edukam.

IUTi ja PUTi bürokraatlik eristamine nii inimeste kui ka temaatika osas tähendab aga sisulist kahju uurimistööle, sest peale olemasolevate barjääride struktuuriüksuste vahel tekivad veel uued barjäärid uurimisgruppide vahele struktuuriüksuste sees.

Teaduse rollist ühiskonnas. Riigiti peetakse teaduse arendamisel silmas eri eesmärke, mille aluseks on enamasti riiklikud teaduspoliitilised strateegiad. Austraalias on püstitatud programm «Tuleviku ehitamine teaduse ja innovatsiooni kaudu», Taani püüab saada «juhtivaks teadmispõhiseks ühiskonnaks», Sloveenia taotleb „oivalisust kindlatel teaduse ja tehnoloogilise arengu prioriteetsetel aladel», olles võtnud selge suuna koostööle tööstusega ning orienteerudes rakendustele ja majanduslikule väljundile*. Eestis hoitakse juba mõnda aega üleval loosungit „Jõuda viie rikkama riigi sekka Euroopas». Aga kuidas?

Millised prioriteedid on Eesti teadust finantseerivatel riiklikel kogudel? Just sellele küsimusele tuleks otsida vastust.

Üheks võimaluseks oleks näha teaduse rolli ühiskonnas järgmist nelja eesmärki silmas pidades:

1) teadusuuringud kui kõrghariduse baas,

2) teadustulemuste rakendamine ühiskondlikus elus ja majanduses,

3) teadustöö ja selle tulemused kui ekspordiartikkel (investeeringute maaletoomine) ning

4) tippteadus kui Eestile nähtavust loov kultuuriväljund (nagu sport, muusika ja kunst …).

Ja olekski neli kriteeriumi, mida teadustöö finantseerimisel arvestada ja aluseks võtta. Kuidas me saaksime selliseid teaduse rolle silmas pidades rääkida otsesõnu nõrkadest ja tugevatest teadusvaldkondadest? Pigem leiaks enamik meil viljeldavatest teadusaladest raamistikus oma niši ja oleks Eestile vajalik. Raske oleks ka sellise avarama vaatenurga puhul hakata kvalifitseerima teadusi oivalisteks ja mitteoivalisteks. Sest oivalisusel on palju värve.

Oivalisusest (excellence). Kuidas mõõta kultuuriaspektist teaduse rahvusvahelist silmapaistvust? Teadlase kuulumine rahvusvahelise publikatsiooni pikka kaasautorite nimekirja on loomulikult üks võimalus olla nähtav, millega kaasneb paljude kaasautorite kaudsel toel ka hilisemate tsiteerimiste suur arv.

Aga palju märkimisväärsem oleks näiteks tõus kaaluka rahvusvahelise koostööprojekti juhiks, mis tähendab kõige otsesemat rahvusvahelist reputatsiooni. Niisugune väljund ei tähenda mitte üksnes Eesti riigile nähtavuse kujundamist, vaid ühtlasi ka eesti teadusproduktsiooni eksporti. Seda näitajat ei arvesta üldsegi meil levinud bibliomeetrilisi andmeid absolutiseeriv teadlaste oivalisuse mõõtmise põhimõte.

Oivalisuse näitajana tuleks bibliomeetria kõrval kasutada hulgaliselt muid kvaliteedi ja mõjukuse mõõte. Internet on kujundanud uut tüüpi teaduse ökosüsteemi, kus teaduse mõjukust on hakatud arvestama uuenenud meetoditega, mis peavad silmas uut tüüpi suhtluse kujunemist teadusringkondades, nt blogid, võrgustikud, online-«koridorivestlused», veebis ringlevad diskussioonid, nn toorteaduse (andmete, koodide, proovidisainide, prototüüpide jne) vastastikku vahetamine, mis kõik kokku moodustab nn liitmõjukuse (altmetrics) ja mille hindamiseks arendatakse praegu uut tüüpi tarkvarasid.

Kogu sellist integraalset teadusväljundit ignoreerib aga täielikult bürokraatide meeli võlunud enimtsiteerituse parameeter. Ei piisa teadlasele enam sellest, et ollakse andekas uurija, teadlase läbilööki kindlustavaks omaduseks on saanud müügioskus.

Eesmärkidest. Enne kui hakata defineerima oivalisust teaduses, tuleks kõigepealt defineerida teadust finantseeriva programmi (IUT, PUT, tippkeskuste programm jne) eesmärgid. Tuleks ka põhjendada, miks just niisugused ja mitte teistsugused eesmärgid.

Kui eesmärgid seatud, siis peaks välja töötama meetodid, kuidas neid eesmärke saavutada ja milliste hoobadega. Teaduse finantseerimine on vaid üks hoob paljudest. Niisugusteks eesmärkideks ja meetoditeks peaksid olema: teadustöö ja doktoriõppe ühisarendus ülikoolis, interdistsiplinaarsus nii erialade kui ka struktuuriüksuste vahel, ülikoolide ja majandussektori koostöö, teadustöö rahvusvahelistumine, uute innovatiivse uurimistöö suundade avamine, kriitilise massi suurendamine jne. Mõõdikud, mis võimaldaksid hinnata niisuguste eesmärkide saavutamist, aitaksid ka integraalsemalt hinnata oivalisust teaduses.

Läbiv niit teaduspoliitilistes diskussioonides on olnud Eesti «oma» raha vähesus, selle proportsioon on riigi eelarves kahanenud aastatega drastiliselt. Valusaim küsimus on: mis saab pärast 2020. aastat, kui Euroopa otsetoetused lõpevad? Juba 20 aastat on rajatud oma riiki, aga üha rohkem kurdavad ettevõtjad, et tööturult on väga raske leida pädevaid inimesi. 20 aastat on justkui tühjalt lendu lastud, et niisugune olukord on võinud tekkida. Oleks viimane aeg kaardistada riigi potentsiaal teadusmahuka majanduse loomiseks, et tekiks töökohti, töökohtadele tegijaid ja loodaks lisandväärtust.

Ülikool ja teadus on ühendamata ja sama kehtib teaduse rakendamise suhtes ettevõtluses. Tudengite suur potentsiaal on kasutamata. Ülikooliõpe ei peaks olema lapsepõlve pikendus, mille sisuks on üksnes raamatute lugemine. Ülikooli tehnikaaladele tulevad praktilised noored, kes hakkavad ühitama õppimist ja tööd. Nii kaua, kuni see jääb stiihiliseks tegevuseks, kaotavad kõik osapooled. Töö tulebki otsejoones ja koordineeritult tuua ülikooli projektipõhise interdistsiplinaarse õppe raamesse, kus mootoriks oleks teaduse rakendamine majandusse. Ülikooliõpe tuleks eesmärgistada ühiskonna vajadustega. Infotehnoloogia, biotehnoloogia, e-tervishoid, nutikas spetsialiseerumine oleksid atraktiivsed teadusmahukad ja interdistsiplinaarset koostööd ootavad valdkonnad.

Ilma forsseeritud huvitatuse loomiseta aga teadustöö, kõrghariduse ja innovatsiooni konvergents ei käivitu. Turg seda probleemi ei lahenda. On jäänud veel viis aastat eurotoetuste oskuslikuks kasutamiseks. Suur osa meie eelarvest läheb kaitsekulutuste alla. Kas poleks mõistlik ka seda raha investeerida sellesama konvergentsi nimel, ühitades kaitse- ja tsiviileesmärke nii rakendusteadustes kui ka alusuuringutes.

Teaduse ja ülikooli ühtsusest. Teadusuuringud on aluseks kõrghariduse viljelemisele ülikoolides. Professor peaks olema nii sügavuti teadusse sukelduv uurija kui ka laia silmaringiga õpetlane. Teaduse ja kõrghariduse ühtsusest räägitakse, aga ühtsuse saavutamist ei stimuleerita. Tuleks kujundada uut tüüpi arusaam ülikoolist, mis vastaks paremini tänapäevase teadustöö loogikale ja vajadustele, kus uurimis- ja õppetöö rajanevad üha rohkem interdistsiplinaarsele koopereerumisele ja mille vältimatuks vajaduseks on instituutide ja teaduskondade vaheliste barjääride mahatõmbamine. Niisuguse arengu näitena võib tuua Saksamaa tippülikoole, kus püütakse integreeritult arendada tippteadust ja doktorikoole, toetades interdistsiplinaarsust ja seades eesmärgiks riskijulge innovatiivsuse.

Praegune IUT ja tippkeskuste programm töötavad meil eesmärkide osas teineteisele vastu. Kui tippkeskuste programmi eesmärgiks oli algusest peale interdistsiplinaarsus, kuidas sai võimalikuks lubada IUTi mittesüsteemsel konkursimehhanismil lõhkuda tippkeskustes kaua loodud interdistsiplinaarsust, jättes mitmel juhul osa sellise koostöö olemuslikke komponente (IUTi taotlusi) rahastuseta.

Tippteaduse klastrite ja doktorikoolide sisuline koostöö võimaldaks teha ülikoolid sisseastuvate tulevaste talentide silmis atraktiivsemaks. Interdistsiplinaarne koostöö ja tudengite kaasamise võimalus aitaksid luua teaduses iseseisvust otsivatele noortele uurijatele stimuleerivat keskkonda. Mitte üksnes kitsas omaenda PUTi saamine ei peaks olema noorteadlaste toetamise eesmärgiks, vaid neile palju laiemate võimaluste loomine ülikoolis kui terviklikus õppe- ja teadustööd haaravas süsteemis. Doktorikoolide ja tippteaduse süsteemne ühendamine peaks olema meie strateegiline eesmärk.

Retsenseerimisest. Eesti teaduse ja teadlaste hindamine toimub praegu ühekülgselt ja on jäetud juhuslike faktorite süsteemitusse mõjuvaldkonda. Kõige olulisema kriteeriumina toimib bibliomeetria, hoolimata sellest, et aeg-ajalt püütakse selle toimemõju eitada ning rõhutada «objektiivsema» peer review (ek. eelretsenseerimine – toim) määravamat rolli. Kahjuks on kõigil retsensentidel just esimeseks õlekõrreks, eriti, kui neil jääb hindamisel puudu kompetentsusest, seesama bibliomeetria, millest haaratakse kinni, sest see faktor kõneleb täiel häälel ja vastuvaidlematult.

On imekspandav, et ikka (nt praegusel baasfinantseerimisel) on oivalisuse ainsaks bibliomeetriliseks kriteeriumiks nn 1.1 artiklite arv ajakirjades (WoS), kui ometigi on teada, ja seda on pidevalt rõhutatud, et teadustulemusi ülikiirelt arenevate tehnikateaduste valdkonnas fikseeritakse eeskätt konverentsikogumikes (artiklid 3.1 ehk WoK) ning ajakirjadesse settib peamiselt «ajalugu».

Oma ebakompetentsuse varjamiseks panevad retsensendid tavaliselt keskmisi hindeid, mille tulemuseks oligi see, et viimasel IUT-konkursil sai enamik projekte ühesuguseid 13–15 punkti piires lõpphindeid. Selle asemel, et alustada ühiskogul kõigi nende projektide reastamist uute ad hoc väljamõeldud kriteeriumide järgi, oleks pidanud sisuliselt hindeta jäänud projektidele korraldama uue täiendava retsenseerimisvooru.

Retsenseerimistulemusi aitaks usaldusväärsemaks teha ka nõue retsensentidele anda enesehinnangu kaudu tagasisidet oma kompetentsuse kohta. Selline mehhanism on tavaline tippkonverentside artiklite retsenseerimisel.

Kindlasti tuleks konkurentsipõhine granditaotluste selekteerimine toimima panna mitte neljas, vaid 6–8 hindamisnõukogus, nii nagu see toimus Eesti Teadusfondis varem. Ei ole võimalik võrrelda loodusteaduste ja tehnikateaduste granditaotlusi. Kummalgi juhul tuleks teadustöö kvaliteeti hinnata erinevalt, sest teaduslik väljund on mõlemal juhul erinev – tehnikateaduste puhul on see laiem kui loodusteadustes, ulatudes otseselt rakenduste valdkonda, mis loodusteaduste puhul ei ole vajalik. Hindamisnõukogude arvu suurendamisega peaks kaasnema kvootide taasmääramine eri valdkondadele, selleks et vältida rahastamise stiihilist ja ebaühtlast kontsentreerumist.

Süsteemsusest. Väga tõsine poliitiline samm on otsus ülikooli instituut rahastamisest ilma jätta. Selliseid otsuseid ei tohiks teha ühekordse konkursil ebaõnnestumise põhjal, kus aluseks on subjektiivne ja veaaldis taotluste hindamise protsess ning selle alusel toimuv formaalne järjestamismatemaatika. Just see on koht, kus puudub süsteemne lähenemine ülikoolide rahastamisele. Kui tegemist oleks üksnes teadustööd viljeleva institutsiooniga, oleks arusaadav, et nõrk lüli tuleb elimineerida. Ülikoolides on aga igal struktuuriüksusel kaks funktsiooni, mis moodustavad ühtse terviku: teadus- ja õppetöö. Struktuuriüksuse poolik karistamine teadusraha täieliku äravõtmisega on ebaloogiline lahendus. Ülikoolide puhul tuleks kaks eraldi töötavat rahastamisinstrumenti panna koos töötama.

Süsteemse lähenemise puudumise näiteks oli viimasel IUT-konkursil ühe tippkeskuse uurimisrühma rahastamise üleöö katkestamine, mis antud juhul tähendas interdistsiplinaarsusel põhineva terviku lõhkumist. Sõna «üleöö” tähendus seisneb selles, et veel eelmisel aastal toimunud jätkutaotluse hindamisel ei märgatud selle uurimisrühma tasemes negatiivseid tendentse.

Tõsised poliitilised otsused peavad olema põhjendatud, et poliitika usaldusväärsus säiliks ja oleks kestlik. Kui otsuste tegemisel on kasutada vaid ebatäpsed ja mittetäielikud andmed ning sügavam andmete analüüs ei ole võimalik, tuleks vähendada otsuste kaalu.

See oleks ka objektiivne põhjendus, miks tuleks praegune konkurentsipõhine IUT muuta evalveerimispõhiseks stabiilseks finantseerimiseks, kus rahastamise maht muutuks vaid evolutsioonilisel teel vastavalt sellele, milliseks kujunevad iga-aastased hindamistulemused. Hindamistäpsusel ei oleks enam nii suurt kaalu, kui otsused määravad üksnes evolutsiooni suunda ja ootamatud valusad kataklüsmid oleksid välistatud.

Mitmekesisusest. Väide, et Eesti teadus ei saa olla väljapaistev korraga paljudel aladel ja õigem oleks spetsialiseeruda sellele, mis on tugev, tundub intuitiivselt õige, aga tegelikult on selle seisukoha teine pool vaieldav. Kõik sõltub tasandist, mida me vaatleme. On õige, et üksikud teadlased peavadki spetsialiseeruma, aga kogusummas viib teadlaste mitmekesisus uuele võimaluste ja potentsiaali kvaliteedile järgmisel – ülikooli või riigi – tasandil. Teadus on teenus. Mida mitmekesisem on see teenus, seda efektiivsem ja uutele perspektiividele avatum on ülikool ning seda rikkamaks saab riik.

Ülikoolide ja riigi kitsa spetsialiseerumisega kaasnevad ohud kiirelt arenevas maailmas, kus arengutendentsid on ennustamatud. Üleöö võivad muutuda nii turud kui majandusharud. Kompetentsuse mitmekesisus on oluline ka seetõttu, et edukus nii uurimistöös kui ettevõtluses sõltub üha rohkem interdistsiplinaarsusest ja koostöövalmidusest. Kõik komponendid ei peagi olema võrdse tugevusega. Üksikutest tippudest oleneb üha vähem ja üha rohkem sõltume ühisettevõtmiste ladususest, kui tahame teaduselt ka praktilist tulemit.

Praegune paradigma Eesti teaduspoliitikas, kus ainsa kriteeriumina on tõstetud poodiumile akadeemiline oivalisus (excellence), ei ole tänapäeva finantsstressi tingimustes elujõuline. On vaja täpsemalt määrata eesmärgid, analüüsida olemasolevat potentsiaali ja tulevikuvisioon ei peaks seisnema üksnes stiihiliste mastipuude tekkimises teadusmaastikul. Paradoksaalne on, et tulevikuvisiooni kujundamine on praegu jäetud välisretsensentide, kes põhimõtteliselt ei suuda arvestada Eesti huvisid ja vajadusi, juhusliku suva meele­valda.

Süsteemne tulevikuvisioon rajaneb mitmekesisusele ja koostööle, katab piisavalt laia hulga teadussuundi, võtab tippteaduse kõrval arvesse ka «keskmist» teadust, seda enam et tegelikult on (ülaltoodut silmas pidades) väga raske nende vahel vahet teha. Mitmekesisus välistaks ohu asetada kõik munad ühte korvi.

Doktorantuuri paradoksist. Konkurents teaduses ja orienteeritus kvaliteedile on õiged põhimõtted, aga nende realiseerumist tuleb taotleda teistsuguste meetoditega kui praegu. Konkurents peab olema eluterve, aga mitte seadma eesmärgiks teadlaste arvu kolmekordset vähendamist. Ühest küljest vajab ülikool interdistsiplinaarseks koostööks kriitilist massi ehk laiapõhjalist kompetentsust. Teisest küljest aga stiihia hooleks jäetud konkurents elu ja surma peale viib ülikoolis paratamatult vaheseinte loomisele ja koostöö pärssimisele.

Meie teaduspoliitika näeb ette teadlaste arvu vähendamist avalikus sektoris, aga samal ajal nähakse uute doktorite ekstensiivses kasvus ka ülikooli edukuse mõõtu. Selle vastuolu lahenduseks pakutakse uute doktorikraadi saanud teadlaste suunamist ettevõtlussektorisse.

Esmapilgul hea mõte ei pruugi aga üldse realiseeruda, sest kui konkurentsi tulemusena avalikku sektorisse alles jääv teaduskompetents ei ole vastavuses ettevõtluse vajadusega, siis ei sünni ka meie doktoriõppes ettevõtluse jaoks vajalikke teadlasi. Ja selline tendents on tõenäoline, kui meie rahastamispoliitika soosib vaid tsiteeritavat tippteadust, aga mitte ettevõtlusele vajalikke rakendusuuringuid.

Tuleks astuda samm tagasi. Süsteemse visiooni realiseerimiseks meie teaduses tuleks tagasi pöörduda 1990ndate algul Eesti Teadusfondis käivitatud kahetasemelise finantseerimismudeli juurde. See koosnes stabiilsest evalvatsioonipõhisest institutsionaalsest finantseerimisest ja konkurentsipõhisest grantide finantseerimisest.

Institutsionaalne finantseerimine peaks olema ühtaegu nii stabiilne kui motiveeriv. Uurimistöö kvaliteeti ei peaks stimuleerima mitte bürokraatliku ja kuluka rahataotlemise mehhanismi abil, vaid regulaarse aruandlusega, töö tulemuslikkuse analüüsi ja evalveerimisega ning uurimisrühmade perioodilise jagamisega kolme tasemerühma – paremaid premeerima rahalise toetuse suurendamisega, nõrgemaid aga karistama mõningase finantseerimise vähendamisega.

Grandid oleksid aga see mehhanism, mis otseselt stimuleerivad ning toetavad tippteadust. Kui praeguse reformi eesmärk oli suurendada toetust tippteadusele, siis just grandid täidaksidki seda ülesannet.

Evalveerida tuleks ka evalveerimist. Siingi tuleks kõigepealt alustada kriteeriumidest (tippteaduse mahu kasv, teaduse mõjukuse kasv, distsipliinide, institutsioonide ja sektorite vaheliste koostöösidemete tekkimine ning interdistsiplinaarsuse kasv, hindamise kvaliteedi suurenemine ning põhjendatud reklamatsioonide arvu vähenemine …). Nii saaks stimuleerida ETAGi ennast töötama efektiivsemalt ja läbipaistvamalt, seega mõõdetavamalt. Tähelepanelikult tuleks suhtuda ka ebaühtluse kasvu finantseerimisel ja ülemäärasesse (ebaveenvalt põhjendatud) ressursside kontsentreerumisse üksikutes teadusvaldkondades teiste samuti oluliste valdkondade arvel.

Teadustöö evalveerimise kriitilisus kasvab, kui raha on vähe. Ametlikud näitajad teadusse tuleva raha kohta viitavad 2,4 protsendile SKTst, millest 1,4 protsenti on ettevõtluse osa. Kõik peaks ju olema nendele arvudele vaadates hästi. Aga kas see 1,4 protsenti on ikka tulnud teadusse? Me teame hästi, kuhu läheb see ülejäänud 1 protsent – see on akadeemiline teadus, mis on evalveerimise teel kvalifitseeritud rangeima rahvusvahelise skaala järgi. Aga me ei tea üldse, millest on juttu, kui räägime sellest 1,4 protsendist. Suvaline asutuse või firma direktor võib oma suvalisi kulusid liigitada teaduskuludeks. Seega me ei tea, kas Eesti teadus ikka saab 2,4 protsenti SKTst. Ka seda tuleks evalveerida.

Lõpetuseks. Teadustöö, mille kulminatsiooniks on uued avastused ja uued tulemused, on juhuslik protsess, milles suur osa on õnnelikul juhusel. Juhtida juhuslikku protsessi deterministlike meetoditega, lähtudes tulemus­põhistest juhuslikest andmetest, on lootusetu ettevõtmine.

Teadus suudab ka ise ennast «haiguste» puhul ravida. Ei arstid ega teaduspoliitikud ole kõikvõimsad, et oma valduses olevate organismide üle kontrolli omada. Terad ja sõklad eristuvad kiiresti ja iseenesest kõikides teaduslaborites ja selleks pole vaja ei tsiteerimisi ega publikatsioone kokku lugeda. «Inimliku (vaimse) laiskuse hiilimist teaduslaborisse» kardavad bürokraatlikult mõtlevad inimesed. Loomingulises akadeemilise vabaduse ära teeninud õhkkonnas ei ole seda vaja karta. Teadustöö juhtimine on efektiivseim, kui see põhineb usaldusel. Usalduse aluseks on aga pühendumus.

* Promoting Research Excellence. New Approaches to funding. OECED (2014). http://www.oecd-ilibrary.org/science-and-technology/promoting-research-excellence_9789264207462-en

Tagasi üles