Lühiromaaniga «Käsi» sai otsa Kurt Wallanderi teekond. Mitte küll maine, vaid nüüd on kõik Wallanderi raamatud tõlgitud ka eesti keelde ning legendaarse Ystadi politseiinspektori kirjanduslik eksistents lõppenud. Aga armastus kiilaneva diabeetiku vastu jääb ning kandub kahtlemata edasi ka järgnevatele põlvkondadele.
Põhjamaade krimiromaan kui nähtus sai kirjandusteadlaste kinnitusel ametlikult alguse Peter Høegi raamatust «Preili Smilla lumetaju», kuid just Mankell koos Wallanderiga panid aluse Nordic Crime’i või Nordic Noiri maailmavallutusele. Hollandis ja Brasiilias olevat Wallander soositum kui Harry Potter. Saksamaa turismibürood korraldavad menukaid reise Skånesse, Ystadi, kus fännid põikavad kohalikku politseimajja, hulguvad mööda pikki koridore ning üritavad tabada komissar Kurt-Ingvar Waldi, kelle nimi on peaaegu Kurt Wallanderi homonüüm.
Vaid üks piirkond on Wallanderil hõivamata – USA. Sealsete jaoks pole lugudes piisavalt action’it, tulistamist ega laipu. Liiga palju tuleb viibida Wallanderi peas mõtteid lugedes, selle asemel et «nautida» tagaajamis- või kaklusstseeni. Nojah.
Põhjus, miks maailm Wallanderi armastab, peitub selles, et mees on aus. Olemuselt aus, andes tänapäevast tegeliku pildi. No ei ole Rootsi heroistlik põhjamaa ega rootslased pikad, lihaselised ja blondid viikingid. Pigem Wallanderi-laadsed – ülekaalulised, kiilanevad ning tujukad ja mornid. Ning Rootsi on paheline, multikultuurne väikeriik, kus vaid pealispind on potjomkinlikult kauniks värvitud, kuid sisemus mädaneb. Kusjuures pole ime, et Mankell suunas tegevuse Skånesse, mis olla Rootsi urruauk, põhjamaine Texas – lähemal Poolale kui Stockholmile, mistõttu imbub maakonda kõiksugu saasta alates Baltikumi lõbutüdrukutest (kes liiguvad sealt edasi, sest ainus, mis Ystadis puudub, olevat protsitutsioon), lõpetades Jugoslaavia maffiaga.
Britidki armastavad Wallanderi just seetõttu, et too olla oma. Tegelik. Nagu kaasaegne britt. Ja tänapäevane Rootsi kogu oma kuritegevuse ja rasside segunemisega on kui suurlinlik Inglismaa. Ning kolmandaks: no ei jahi ju mõrtsukaid vanadaamid ega kikilipsustatud belglased, vaid väsinud keskealised mehed.
Wallanderis peitubki killuke meist kõigist – ühest rohkem, teisest vähem. Ta on kõigele vaatamata sünnis, kuigi kohati käitub häbitult. Töörügaja. Pragmaatik. Säratu ja konfliktne. Lahutatud. Pisut düsfunktsionaalse käitumisega. Küüniline. Joob liiga palju. Üritab tervislikult toituda, kuid see ei õnnestu, mistõttu haigestub diabeeti. Kakleb tütre ja naisega, isaga on keerulised suhted, kuigi armastab neid kõiki. Magab halvasti. Tal on vaid paar sõpra. On ametis kirglik ja järeleandmatu. Ei salli ebaõiglust ega rumalaid karjääri-ülemusi ... Kas ei ole inimlik?
Briti tänapäeva tuntuim krimileedi Ruth Rendell – pooleldi rootslane – on lugenud Mankelli originaalis ning tõi ühes usutluses esile tema raamatute sotsiaalse tähenduse: «Igas riigis peaks olema oma Mankell, kes pööraks tähelepanu ühiskonnas toimuvale.»
Õige! Üha süvenev korruptsioon, ebaeetiline äri, rassism, noore põlvkonna julmus, usuhullus ... Kõik see on sotsialistliku Rootsi ja tegelikult kogu Euroopa tänapäev ning nii Mankell kui ka Wallander on tuleviku suhtes pessimistid: praegune on alles algus. «Minu raamatutes pole lihtsalt kuritegu, vaid viide toimuvale. Raamat on justkui peegel, mis näitab reaalsust,» kinnitas Mankell ühes intervjuus.
Pessimismist on Mankell loonud ka romaanide kaamosliku õhustiku, mis tegelikult Rootsis ka valitsevat ja inimesi muutvat. Ei ürita ju Wallanderi tütar Linda kahel korral enesetappu ega Wallander ise ja ta eksabikaasa Mona otsi abi tuliveest suure ja särava rõõmu tõttu. Aga Rootsi lihtsalt on säärane. «Mäletan, kui koolis pandi meid laulma kaunist kevadest, kuid tegelikult oli ilm alati tume ja niiske,» meenutas Mankell.
Mankellile, muide, Wallander eriti ei meeldi: «Kui kohtuksime, ei saaks me teineteisega eriti hästi jutule. Parema meelega tutvuksin Sherlock Holmesiga. Wallander ... Tal on kummaline suhtumine naistesse, ta on eraelus liiga laisk. Tööd, tõsi, teeb ta hästi, on nutikas. Kõige enam naudin seda, kuidas Wallander mõtleb: süstemaatiliselt, pikalt, põhjalikult. Teinekord lehekülgede kaupa.»
Samas arvas Mankell, et pikapeale ta sõbruneks Wallanderiga tänu ühistele joontele. «Meil on sarnane armastus klassikalise muusika vastu, me oleme mõlemad kalvinistlikud töörügajad ning üritame enesele teadmata saada seeläbi õndsaks.»
Wallander sündis 20. mail 1989, kui Mankell naasis Aafrikast kodumaale, kus teda hirmutas Rootsis valitsev sotsiaalne kaos – uusfašistlikud meeleolud ja rünnakud immigrantidele – ning tal tekkis kange soov sellele tähelepanu pöörata. «Rassism on kuritegu, seega otsustasin kirjutada krimiromaani. Oli vaja peategelast, politseinikku. Tema nime – Wallander – leidsin telefoniraamatust.»
1991. aastal ilmus Wallander publiku ette raamatus «Näota mõrvarid», teoses «Murelik mees» lahkus. Mankell: «Ma ei tahtnud, et ühel hetkel hakataks tundma, nagu oleksin ma Wallanderist tüdinud, sestap otsustasin panna loole punkti. Tegin seda austusest enda ja lugejate vastu.»
Wallanderi bibliograafia
• «Näota mõrvarid» 1991 (1997)*
• «Riia koerad» 1992 (1996)
• «Valge Emalõvi» 1993 (2010)
• «Naeratav mees» 1994 (2011)
• «Valejälg» 1995 (1998)
• «Viies naine» 1996 (2010)
• «Sammu võrra maas» 1997 (2012)
• «Tulemüür» 1998 (2012)
• «Püramiid» 1999 (2013)
• «Enne külma»** 2002 (2013)
• «Käsi» 2004 (2014)
• «Murelik mees» 2009 (2013)
* Sulgudes eestikeelse raamatu ilmumisaasta
** Linda Wallanderi lugu