Europarlamendi saadik ja endine välisminister Kristiina Ojuland kirjutab Postimehe arvamusportaalis Vladimir Putini tõusust Venemaa valitsejaks ja veristest sündmustest, mille foonil see toimus, ning tänastest Ukraina sündmustest.
Kristiina Ojuland: Putini verine algus ja lõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes meist ei mäletaks Boriss Jeltsini üllatuslikku teleesinemist 1999. aasta detsembrikuu viimasel päeval. Kogu maailm vaatas ammuli sui seda, kuidas Venemaa «demokraatia» toimib. Lihtsalt üks vana ja haige mees otsustab pärandada võimu teisele. Putin sai ajutiseks presidendiks kuni 2000 aasta märtsis toimunud erakorraliste presidendivalimisteni, kus ta suutis esimeses voorus koguda 50,94 protsenti hääli, millest piisas presidendiks saamiseks.
Põhja-Kaukaasias käis jälle sõda, mille ajendiks oli Bassajevi ja Hattabi poolt korraldatud rünnak Dagestanile ning seni saladuslooriga kaetud kortermajade plahvatused Moskvas ja Volgadonskis. Olin tol ajal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) asepresident ja liberaalide fraktsiooni juht ning mäletan hästi, et juba tollal pidasid paljud neid sündmusi Kremli poolt korraldatud provokatsiooniks, mille eesmärk oli Putin võimule aidata. Sellest hiljem avalikult rääkinud ja kirjutanud endine FSB ohvitser Litvinenko surmati Londonis polooniumiga.
Oli 2000 märtsi algus, kui sõitsime ENPA delegatiooniga, mille eesotsas oli ENPA president lord Russell Johnston Moskvasse, et sealt edasi minna Tšetšeeniasse olukorraga tutvuma. Kremlis toimus kohtumine ka Putiniga. Istusime pika laua taga, ühel pool vene delegatsioon, kuhu kuulusid toonane erakorraliste seisukordade minister Šoigu, siseminister Rušailo ja ka imaam Ahmad Kadõrov, kes oli sel hetkel juba Kremli käsi Tšetšeenias, teisel pool meie delegatsioon. Pakuti teed ja pirukaid. Õhkkond oli jäine. Kohtumine kestis tunni. Vene poolt rääkis ja vastas küsimustele ainult üks mees - Putin. Teised istusid kui vahakujud, James Bondi filmidest tuntud - nähtud kirvenäod ees. Meile selgitati, kuidas Venemaa julgeolek on suures ohus ja tšetšeeni terroristid tuleb teha kahjutuks. Tsiviilelanikkonna tapmiste kohta me muidugi vastuseid ei saanud.
Kel huvi, soovitan vaadata Andrei Nekrassovi dokumentaalfilmi või lugeda Anna Politkovskaja - Mazepa jutustusi neil aastail Tšetšeenias toimunust. Tegelikult võiks ainuüksi nonde sündmuste järgi Putinit sõjakurjategijaks pidada.
Beslani kooli ohvrid, Nord-Osti etenduse toimunud pantvangidraama ajal korraldatud gaasirünnak, Gruusia sõda, rääkimata massilisest inimõiguste rikkumisest omaenda kodanike suhtes viimasel kõmnendil, kõik see kannab endas koletuslike kuritegude hõngu. Putini käed on verised.
Viimase kuude sündmused Ukrainas on muutnud julgeolekuolukorda kogu Euroopas ja eriti Venemaaga piirnevate riikide suhtes. Kes oleks võinud arvata veel käesoleva aasta alguses, et aprillikuus on meil Ameerika väed kohal? Mäletan 2002. aastal NATOga liitumise läbirääkimisi Stenbocki majas, kus kohal oli kõrgetasemeline valitsusdelegatsioon USAst. Läbi lillede visati nalja selle üle, et kas amid on ikka valmis oma merejalaväelasi Narva, Eesti- Venemaa piirile saatama. Täna on see aga juba reaalsus. Ja ma ei kujuta ette, mida me teeksime praegu, kui Eesti ei oleks NATO liige. Kui seisin välisministrina Eesti kui NATO liikmesriigi lipu heiskamisel kümne aasta eest, oli raske pisaraid tagasi hoida. Täna ehk oskame hinnata seda veelgi rohkem - see oli ajalooline võimalus, eesti rahva uskumatu, tohutu võit.
Ukraina läheb Putinile kalliks maksma
Eelmisel nädalal kohtusin Strasbourgis Mihhail Hodorkovskiga. Tema optimism üllatas mind. Ta on kindel, et Putin kukub. Eufooria ja suur toetus rahva hulgas ei kesta kaua, eriti kui sanktsioonid hakkavad reaalset mõju avaldama rahva sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Putini lähikondlased, kes tunnevad juba praegu valusalt omal nahal mitte ainult viisasanktsioonide, vaid ka varaliste sanktsioonide mõju, muutuvad varem või hiljem närviliseks, kuna nende kokkukahmitud miljardid on Lääne pankades külmutatud ja nende ärid peatatud.
Diktaatorite suureks nõrkuseks on sageli see, et ka nende lähimad kaasvõitlejad ei tea, mis tegelikult toimub juhi peas. See kehtib ka Putini puhul. Stalinlikud - kimirsenilikud stseenid, segase vaimustuse teesklemine teiste kõrgemate juhtide poolt on ju vaid näitemäng. Kremlis valitseb usaldamatuse õhkkond. Putin on viinud oma režiimi ripatsid tegelikult sohu, ta on sõna otseses mõttes oma lähimatele kaasvõitlejate seas tekitanud majandusliku ja moraalse kriisi. Kujutage ette, et olete aastaid sõitnud vabalt mööda Euroopa pealinnu ja kuurorte, koolitanud oma lapsi Euroopa parimates koolides ja ostnud oma naistele, mida kõike ja rohkem veel, ja siis järsku on sellega lõpp. Istu Moskvas ja kogu lugu. Tahaks näha, kaua Putini sõprade närvid vastu peavad. Rääkimata rahvast, kes oma turjal varem või hiljem tunneb, kuhu Putin Venemaad on vedanud.
Rahvusvaheline üldsus peab olema järeleandmatu. Ukraina terrotooriumite annekteerimine tuleb viia rahvusvahelisse kohtusse. Ja selle eest vastutavad isikud tuleb rahvusvahelise õiguse järgi vastutusele võtta. Seda mitte teha, oleks see demokraatliku maailma poolt jäme viga, mille tagajärjed oleks ettearvamatud.