Reedel Sirbis: lihtsameelsusest, milleks ülevaatenäitused, mida teaduspoliitikas reformida

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sirp

Reedel ilmuvast Sirbist saab lugeda:

VIKTOR JEROFEJEV: Lihtsameelsuse tamtammid

Meile on alati õpetatud, et lihtsad inimesed on kõigist kõige paremad. Erinevalt statistiliselt keskmisest prantslasest või ameeriklasest, kellelt välismaalased endale mõõtu võtsid, polnud meie ühiskonna hingeks mitte keskmine, vaid just lihtne vene inimene. Ta jagunes lihtsaks vene naiseks, lihtsaks töölisnoorukiks, lihtsaks mehejõmmiks, ja nad kõik suubusid kokku lihtrahva-nimelisse jõkke.

ANDRES ALVER: arhitektuur on tulevikku suunatud ettevõtmine

Intervjuu arhitekt Andres Alveriga.

TÕNU ÕNNEPALU: Kohaloleku kunst

Teekond XIII. Viimane teatrireisikiri

Läheb kord üks munk Tiibetis lihuniku juurde (seal kandis pole Buddha mungad tingimata taimetoitlased). Vaatab mureliku näoga, kuidas lihunik loomakeret tükeldab. Lõige siit, lõige sealt, tükk siit, tükk sealt. Ei tea, milline see neist ka hea tükk on?

«Kas see on ikka hea tükk?»

Lihunik vaatab imestunult mungale otsa, isegi tema suur raske liharaiumisnuga peatub õhus ...

***

Aga jätamegi lihuniku noa õhku ja tuleme veel kord, viimast korda, tagasi mu retke juurde läbi Eesti teatridžungli – kõigi nende nähtud tükkide juurde. Arvult on neid sadakond ja midagi on kõigis olnud head. Absoluutselt kõigis. Ka kõige kondisemates ja lahjemates, ka neis, kus polnud muud kui puhas pekk.

Ülevaatenäitus – kellele ja miks?

Võib-olla ei too aastanäitused kunsti ja publikut üksteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi?

EKA kunstiteaduse instituudi magistriõppe esimese aasta üliõpilased vaatlesid näitust kunstikriitika seminari raames.

LINNAR PRIIMÄGI: Raudpuust naine

Kui tiiger poega hambus ühest kohast teise kannab, teab ta täpselt, kust kinni kaksata, et kutsikas üles tõsta ühekorraga, ühes tükis, kõige täiega. Isikuloolise filmi puhul kerkib sama küsimus: kas autor on portreteeritavast üles leidnud isiksusliku dominandi, tema loomuse unikaalse lukuaugu? Või on lihtsalt episoode ritta lükkinud? «Ballettmeistri» puhul peaks seda uurima kelleltki, kes Mai Murdmaad muidu ei tunne. Mina kaasan filmisse piisavalt kaadritagust tutvust ja teadmust, et öelda vaid: režissöör Ruti Murusalu ei rikkunud, ei lõhkunud mu kuvandit Mai Murdmaast. Pigem toetas. Tänan!

RAIMUND UBAR: Mida peaks teaduspoliitikas reformima?

Bibliomeetriline paradoks:

1. Artiklid, millele ei viidata, ei ole osa teadmiste ringlemisest, mille nimeks on teadus.

2. Matemaatikas viidatakse vähe.

Järeldus: Matemaatikas on vähe teadust.

Meil on puudu süsteemsest lähenemisest. Üksikute tahkude eraldi lihvimine ja läikivaks hõõrumine parandabki vaid üksikuid tahke, aga suure tõenäosusega teiste arvel. Kõrgharidust ja teadust peaks vaatama palju tihedama kooslusena, kui seda praegu tehakse.

JANIKA KRONBERG: Neitsist vanaemaks. Tundeline elulooromaan

Aino Suits, Päevaraamat 1901–1964. Tõlkinud Piret Saluri, Anu Saluäär ja Eva-Mai Maripuu, vahetekstid ja saatesõna kirjutanud Rutt Hinrikus, kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri, toimetanud Sirje Olesk. Kujundanud Andres Rõhu. Varrak, 2014. 616 lk.

Mul on sellest raamatust kirjutamiseks kaks põhjust. Võtkem esiteks Aino Suitsu (snd Thauvón, 1884–1969) päeviku väljaandega sarnane Karl Ristikivi päevaraamat, mille algmaterjali koopia 11 köidet pakkis 2005. aasta sügisel mulle Stockholmis Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi toomiseks kaasa Asta Lepik. „Kaassüü” Ristikivi päeviku raamatuks saamise ees ja kriitikute toonased kirumised „sunnivad” mind nüüd Aino Suitsu päeviku lugemiseks end proovile panema. Tõlkijate-toimetajate sõnul pidavat seegi olema ränk ja kurb lugemine. Kui ränk võib siis veel olla selle arvustamine? Kõrvutagem ka mahtu: Ristikivi päevik hõlmab aastaid 1957–1968 1069 leheküljel, Aino Suitsu samas šriftis päevik aastaid 1901–1964 577 leheküljel (tegelikult pisut vähemgi Rutt Hinrikuse kirjutatud Suitsude elukulgu sisukalt resümeerivate vahetekstide tõttu).

KERRI KOTTA: Professionaalselt ja targalt teostatud «Reigi õpetaja»

Võrreldes Eduard Tubina esimese ooperiga «Barbara von Tisenhusen», on sellele järgnenud «Reigi õpetaja» oluliselt kammerlikum ja õhulisem. Ooperit iseloomustab sissepoole pööratud dramatism, mis täielikult avaneb alles tundlikul ja täpsel lavastamisel. Veelgi enam, ooperile kui žanrile ootuspärast «tempot» silmas pidades arenevad sündmused «Reigi õpetajas» kohati liigagi kiiresti, mistõttu selle lavastajat ähvardab kõigele lisaks ka oht midagi tähtsat maha magada ja jätta narratiivi seisukohalt olulised pöördepunktid piisavalt artikuleerimata.

Lavastaja Roman Baskin on otsustanud liigset riski võtmata lähtuda eelkõige laval lahti rulluvast loost ja seda toetavast muusikast ning hoida eelmainitud aspektidele tuginedes kogu protsessi üsna tugeva kontrolli all.

LINDA KALJUNDI: Panofsky katedraalid, habitus ja Zeitgeist

Erwin Panofsky (1892–1968) «Gooti arhitektuur ja skolastika» (1951) kuulub vaieldamatult peale kunstiajaloo ka kultuuriajaloo suurte tüvitekstide kaanonisse. Peaaegu sama kindlalt võib väita, et ka paljudele neile, kes raamatut ennast lugenud ei ole, on lihtsustatud kujul tuttav selle põhitees: gooti katedraalides väljendub skolastika vaim. Legendaarse staatuse on omandanud Panofsky isegi, kes kandideeris muuseas 1921. aastal Tartu ülikooli kunstiteaduse professori ametikohale. Tartu asemel sai Panofsky vaimseks koduks 1920.-1930. aastatel nn Hamburgi koolkonnana tuntuks saanud teadlaste ring, mis koondus samas linnas asunud Aby Warburgi raamatukogu ümber.

Tagasivaade JAFFile ja «Jazzkaare» muusikafilmide nädalale

Eesti muusika päevad: suur vorm – suured ootused

Arvustamisel:

John Ruskini «Arhitektuuri seitse lampi»

Sandra Jõgeva näitus «Nimeta»

Näitus «Õudsed lood» Haapsalu Linnagaleriis

Wally Pfisteri mängufilm «Piire ületades»

Lühiooper «Pikk jõulueine» ning ballett «Medea» Estonias

Linnaruuminäitused «#niisama linnas» ja «Kõrvuti»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles