Ajalugu teeb kummalisi pöördeid. Olid ajad, kui siinmail sai lugeda vaid võitjate sõjameenutusi, nüüd on kord kaotajate käes. Ses raamatus on kirjas ühe armeegrupis Nord võidelnud sakslase lugu, kelle jalg sammus ka Eesti pinnal nii sinna minnes kui tagasi tulles.
Eks võitjaga ole teinekord mõistmatud lood. Läinud kord nõukogude sõjamees paar kümnendit pärast teise ilmasõja lõppu Lääne-Saksamaale ekskursioonile, olnud nähtust vapustatud ja naastes laiutanud käsi: «Mitte ei saa aru, kumb sõja võitis, meie või nemad.»
Veel segasem on meie, eestlaste olukord. Olime võitjate või kaotajate poolel? Ilmselt on õige vastus see, et olime ses mängus isegi mitte ettur, vaid malelaud, millest külma rahuga üle trambiti.
Lubbecki, õigemini Lübbecki – ta kohendas perekonnanime ookeani taha emigreerudes – sõjakäik algas nagu igal teisel Saksa poisil: hurrapatriotismist ja seiklushimust. Sõda on äge ja Saksamaa võimas! Lähme ja hullame aastakese, saame täiskasvanuks.
«Meil kui noortel meestel oli vähe kalduvust asjade üle sügavalt järele mõelda. Võib-olla ongi see sõduri jaoks üks väga oluline omadus. Kui annaksite käsu võitlusse asuda keskealistest sõduritest koosnevale kompaniile, tuleks teil arvatavasti tegeleda probleemidega, kuidas neid tegevuse õigsuses veenda,» tunnistab Lübbeck raamatus. «Peaaegu mitte keegi ei esitanud küsimust selle kohta, kui moraalne on Nõukogude bolševismi hävitamisele suunatud ristisõda.»
Ja veel: «Enamiku sakslaste jaoks ei tähendanud sõda aga kindlasti mitte natside unistust Lebensraumi vallutamisest idast, täitmaks seda aarialaste kui kõrgema rassiga. Nagu suurem osa Saksa sõdureist, võitlesin ka mina isamaa eest patriootliku kohusetunde ajel, uskudes, et Nõukogude kommunism kujutab endast tõsist ähvardust nii lääne tsivisatsioonile kui Euroopale tervikuna.»
Aastasest hullamisest sai neli korda kauem kestnud õudus. Eks sõjaajaloo huvilised vaata raamatut oma pilguga, vedades autori võitlustee kaardile. Tavalugejat huvitab ehk enam sõja hingeline pool: kuidas on võimalik jääda normaalseks, kui sa hommikul ärgates ei tea, kas õhtuks enam elus oled.
Sõda muudab inimese ükskõikseks. Või täpsemalt öeldes muudab sõduri inimvälimusega hingetuks olendiks. Pole ju inimlik, kui sõbra hukkumist nähes ohkad korra sügavalt ning kolme päeva pärast oled ta juba unustanud.
Ajalugu sõltub kirjutajast. Lübbeck üritab näidata Saksamaa armeed ja sõdureid moraalsemana vastastest, kelle kätte langemine võis tähendada piinavat ja kauakestvat surma. Ta kirjeldab, kuidas tema väeosa, või vähemalt tema ise, pidas kinni sõja reeglitest, kui sõjal üldse reegleid on.
Sõjatee viis autori esmalt Prantsusmaale, sealt idarindele läbi Leedu, Läti ja Eesti ümber Pihkva järve Leningradi alla ning lõpuks Eestisse tagasi ja koju.
Kuid vaat, et huvitavamgi osa algab siis, kui sõda läbi. Saksamaa lagundamine liitlaste poolt, hirm ja põgenemine Nõukogude tsoonist, enese tuleviku ülesehitamine ning sedavõrd suur kartus külma sõja alguses – teist korda ei oleks ükski vägi Lübbeckit lahingusse viinud – et selle eest tuli põgeneda Kanadasse.
Sõda, nagu kinnitab autor, ei möödu jälgi jätmata. Temal võttis aega kümme aastat, kui õudusunenäod lakkasid.