Väidetakse, ja küllap õigusega, et inimese iseloom avaldub kõige selgemini mängus. Siin ilmnev andvat tooni ka kõigile muudele tegemistele.
Paavo Kivine: vana deviis - veri ja au
11. aprill 2014, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseloom omakorda kujunevat kasvatuse ja keskkonna koosmõjul. Jälle õige, sest kes see ikka kurjategijana sünnib?
Suure naaberriigi president on kahtlemata austusväärne mees.
Ta on kuue välismaise ülikooli audoktor ja seitsme Serbia linna aukodanik, ta oli 1998. aastal ajakirja Vanity Fair (Edevuse Laat) valikul maailma mõjuvõimsaim isik.
Naaberriigi president on ka spordimees, meistersportlane judos ja sambos. Ta on õppinud hokit olümpiavõitja Aleksei Kassatonovi käe all. Ning ta on korraldanud olümpiamängud. Mis mõistagi oli ülimalt kiiduväärt tegu ja isikliku tahte võit. Triumpf des Willens, kui kasutada selle maa keelt, kus möödusid tema nooreea tööd-tegemised.
Olümpia pole ju nali, sellega võib minna nii ja naa. Kujutagem näiteks ette, et Eesti on saanud endale olümpiamängud, üleilmse spordipeo. Kusjuures teades, et ainsa uhkustamisväärse asjana on meil külalistele näidata in live oma ammuste aegade sõjavõitu, Vabadussõda. Me hakkame valmistuma, teeme selliseid kulutusi, et kas või viimased püksid jalast. Kõike seda harda sooviga: avapeol nähku meie epopöad kogu maailm. Ja mis juhtub? Kui aeg käes, siis nad ei lase! Nad ei luba. Nad ütlevad: ei sobi.
Me neelame selle hambaid kiristades alla, aga läheme edasi. Meil pole ju sest olümpiavärgist muud asja, kui üksnes oma hokimeeskonna võit. Meie ajakirjanik on juba kirjutanud: «Seda spordiala, erinevalt igasugu soort-trekkidest ja snõuboordidest, meie maal mitte ei armastata, vaid jumaldatakse.» Me neelatame magusates eeltundmustes. Ja siis! Jälle, nagu needus, jääb apoteoos, meie litrivõlurite pärgamine ära. Mingi tühine väikeriik laseb selle unistuse potist alla. 50 miljardit nagu musta auku!
Aga kui veel sakslastest rääkida, siis neilt on mõndagi õppida. Õppis ju neilt juba Peeter Esimene. Kunagi tunti seal maal deviisi Blut und Ehre. Veri ja au. Noh, Ehre on muidugi tilulilu. Aga see Blut väärib vaatamist, sellele saab ehitada. (Hm, milline oleks meie vastav kõnekäänd? Tšestj moja trebujet krovi. Au nõuab verelaskmist.)
Kuigi, spordis pandi meilgi see asi paika kohe pärast revolutsiooni. Sest mis on sport? Sport on sõda teiste vahenditega. Ükski rekord ja võit pole tähtis an sich, tähtis on üksnes meie rekord ja meie võit.
Soovite näidet? Palun. 2002. aasta taliolümpial ei lubatud äkki Venemaa suusanaiskonda starti, paarilt naiselt aga võeti juba võidetud kuld. «Oli niisugune tunne, et vastased ei suuda meid ausas võistluses võita ja punuvad seetõttu meie vastu intriige,» oli Julia Tšepalova nördinud. Misjärel kiiduväärsel põhimõttel, et omasid tuleb alati kaitsta, asugu nad või seitsme maa ja mere taga, lasi Venemaa president neile valmistada uued kuldmedalid. Teadis ta ju täpselt selliste provokatsioonide «väärtust»: 2001. aastal oli n-ö vahele jäänud iluvõimleja Alina. Kabajeva nimelt.
Sest nii oli, on ja jääb: kes on õige vere järgi, ei saa olla süüdi paragrahvi järgi. Arvaku või kogu maailm, et sohk on sohk ja suli on suli. No ja siis? Miks ei või meie arvata, et kõik on sulid, ja tunda uhkust, et meie suli teeb kõigile teistele sulidele uhkelt ära? Arvaku või kogu maailm, et mäng peab käima kokkulepitud reeglite järgi. Aga kui meie tahame mängida oma reeglite järgi? Tuldagu keelama!
Aleksandr Kuprin on kirjutanud: «Vene mužik ütleb: oleks ma tsaar, istuks ma väljas muldrikul ja äigaks igamehele vastu larhvi – kes aga tuleb, see üle tahi saab.»
Nojah. Kui kellelgi kord juba on selline kommunikatsiooniprintsiip, mis sa seal enam ütled? Lihtsalt võtad teadmiseks. Ja jätad meelde.