Viimastel päevadel püsib terav küsimus, kuidas hoida ära ulatuslikku relvakonflikti Ukrainas, mis nõuaks inimohvreid ja tooks kaasa muid ettenägematuid tagajärgi.
Juhtkiri: Venemaa püüab hoida Ukrainat ebastabiilsena
9. aprill 2014, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vladimir Putini režiim jätkab talle kuulekate Vene meediakanalite vahendusel varjamatult Ida-Ukraina linnades toimuva võimendamist. Liikuv pilt vaatajale harjumuspärasest ja tema jaoks usaldusväärsest kanalist on relv, mis võimaldab näidata olukorda nii, nagu näitaja seda soovib. Paari tuhandet demonstranti saab esitada massimeeleavaldusena, korrakaitsjat on üpris lihtne kujutada vägivallatsejana jne. Fakte, et needsamad sündmused leiavad aset miljonilinnades ja «ilmsüüta» kumminuiaohver võib olla (ja tõenäoliselt ongi) lihtsalt maskis huligaan (või lausa provokaator), vaatajale ei mainita.
Tegelikult napib sõltumatut teavet ka rahvusvahelisel avalikkusel. Kogu käesoleva konflikti vältel on õhus olnud palju lendlauseid, süüdistusi, asjasse puutumatuid fakte, mida veebiavarustes on lõputult võimendatud. Selles rägastikus pole lihtne orienteeruda.
Kiiev üritab korda majas hoida, samal ajal kui Ida-Ukrainas pürivad separatistlikud rühmitused püünele võimalikult kõlavate loosungitega, à la «Donetski rahvavabariik», käitudes kõigiti moel, mis vähegi seadustele tuginevas riigis toob kaasa süüdistuse raskes kuriteos. Kuidagi teisiti on raske iseloomustada vägivaldseid sissetunge kohalike omavalitsuste hoonetesse, nagu on juhtunud Donetskis, Harkivis ja Luganskis. President Putinil on eesmärk (mille lähiperspektiiv sisaldab ebastabiilset Ukrainat) ja selle suunas liikumiseks kasutab ta nii otseselt kontrollitud kui kontrollimata jõude.
Venemaa ähvardab oma juhtide suu läbi, et kui Kiiev kasutab Ida-Ukraina linnades protestide mahasurumisel jõudu, puhkeb kodusõda (ja siis on Venemaa sunnitud rahvuskaaslaste huvides sekkuma – nii võiks selle lause lõpetada). Samas on vältimatu, et Arseni Jatsenjuki valitsus peab ennast riigi terviklikkuse ja tõsiseltvõetavuse huvides kehtestama. Lääs peab suutma talle selles tuge pakkuda.
Venemaa on välisminister Sergei Lavrovi suu läbi rääkinud neljapoolsetest kõnelustest, kus läbirääkimiste laua taha istuksid Ukraina, Venemaa, USA ja Euroopa Liit.
Kuigi ühest küljest tuleb Venemaad pärast Krimmi annekteerimist rahvusvahelistes suhetes hoopis teisiti kohelda, oleks praeguses seisus pingelangus ja diplomaatilisele teele siirdumine iseenesest tervitatav. Kuid seejuures on täiesti arusaamatu Kremli väide, et Ida- ja Lääne-Ukraina peab olema eraldi esindatud. Millisel alusel, tuleks siinkohal küsida. Agressor esitab tingimusi läbirääkimisteks?
Selliste absurdsete ettepanekute tegemine ja tõsiseltvõetavana esitamine näitab Moskva sisulist tahtmatust küsimust rahumeelselt lahendada.