Euroopa Liit andis oma suutmatusega ise Venemaale võimaluse ohjad haarata, nõrgestades ELi laienemist idasse isegi laienemispoliitikaga, kirjutab TLÜ magistrant Priit Roostalu Postimehe arvamusportaalis.
Priit Roostalu: Euroopa Liidu marginaliseerumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu suutmatus pakkuda idapartnerlusriikidele liitumisperspektiivi jättis Venemaale võimaluse ise uuesti ohjad haarata. Iga impeerium vajab oma piiride lähedale perifeeriat: ala, mis ei kuulu küll impeeriumi koosseisu, kuid on impeeriumisõbralik. Vene impeerium on oma positsioone tugevdamas, Euroopa aga nõrgeneb sisemiste vastuolude tõttu.
Ukraina saatuse jaoks märgilise tähendusega oli Nord Stream gaasijuhtme ehitus. See võimaldas Venemaal hakata müüma gaasi Euroopasse ka ilma Ukrainat läbimata – umbes 15 protsenti Euroopale müüdavast Vene gaasist läbib Ukrainat praegu, enne Nord Streami 80 protsenti. Varsti valmiv South Stream võimaldab gaasi müüma hakata ilma Ukrainat läbimata. Euroopa Liit ise toetas Ukraina lahti haakimist enda küljest. Kiiev aga sai aru, et ilma gaasikraane omamata ei paku nad Euroopale enam huvi. Teistkordselt saadi sellest aru, vaadates Euroopa Liidu poolt pakutud assotsiatsioonilepingut.
Euroopa Liidu idapartnerluse üheks eesmärgiks oli energiajulgeolek. Vaadates kaarti, kus gaasitorud Ukrainast mööda lähevad, on selge, et energiajulgeoleku jagamisest ei saa juttu olla. Samas aga rõhutab Euroopa Liit ühtekuuluvust ja koos asjade otsustamise ning konsensuse väärtust. Alles nüüd, kui Krimm on läinud, on hakatud rohkem mõtlema alternatiivsetele energiasaamisvõimalustele.
Euroopa laienemist idasse nõrgestab ka laienemispoliitika ise. Et liituda Brüsseli klubiga, peab tulevane liikmesriik olema sarnane praegustega, vastasel juhul liikmeks ei saa. Isegi kui tekib tunne, et oled jõudnud juba enamiku liitumispeatükkidest sulgeda, leitakse midagi uut, mis avatakse. Heaks näiteks on lõpmatu läbirääkimine Türgiga. See on juhtposistsiooni ärakasutamine.
Kui Eesti laienemisperioodi ajal olid kõik liitunud riigid ja rahva enamus ise väga huvitatud Euroopa rüppe saamisest, siis idapartnerlusriikides on olukord hoopis teine. Nendele tuleb rohkem präänikut anda, ei saa ajada asju juhtpositsioonil olles.
Venemaa, vastupidiselt, teeb lihtsalt riikidele ettepanekuid ühineda rajatava Euraasia Liiduga, ilma mingeid nõudeid kohe esitamata. Muidugi on omad nõudmised veterinaar- ja muudel aladel, kuid seda idapartnerlusriigid juba enam jaolt täidavad, kuna nende kaubad liiguvad nii ehk naa Vene turule.
Euroopa nõrkust näitab konsensuse puudumine ning aeglus poliitikate täideviimisel. Jah, on küll olemas Euroopa Välisteenistus, Kõrge Esindaja jne, kuid kui on arutelud mõningate konfliktide lahendamise üle, siis on ikka kohal Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Euroopa Liit eraldi. Ühine poliitika on ühine ainult valikuliselt. Sellest on ka Moskvas väga hästi aru saadud ja osaliselt ka tänu Euroopa killustatusele tunnebki Venemaa, et on võimalus oma positsioone tugevdada.
Euroopa Liidul puudub võimsus ja kandepind maailma poliitikas osaleda. Rahvusvaheline üldsus toetab Ukraina praegust valitsust soovis tagada riigi territoriaalne terviklikkus, kuid võib kindel olla, et Venemaa enam Krimmi tagasi ei anna. Killustunud Euroopal ja Ameerika Ühendriikidel on erinevad visioonid, kuidas Venemaaga edasi käituda. Näitas ka sõda Gruusias, et isegi kui milleski kokku lepitakse, ei täideta neid kokku leppeid.
Impeeriume taastada püüdvad Hiina ja India aga ajavad asju omasoodu. Nad näevad Euroopa nõrkust, neid ei huvita demokraatia Ukrainas või Euroopa riikide piiride muutmine, neid huvitab mäng Aasias, energia, mida saab Kesk-Aasiast ja Venemaalt. Euroopa nõrkus ja mõjuvõimu vähenemine on selgelt nende huvides.
Viimases hädas Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid väidavad, et Venemaa rikub rahvusvahelist õigust. Varasemalt on see olnud Moskva trump ja väide. Miks? Lihtne, Venemaa on olnud alati kaotajaks pooleks – näiteks Jugoslaavia lagunemine, Kosovo eraldumine Serbiast. Nendel juhtudel on nõrgem pool Venemaa rõhunud rahvusvahelisele õigusele, kuid lääneriigid on ikka talitanud vastavalt oma soovidele. Nüüd on asi vastupidi.
Et maailmas oma positsiooni taastada vajab Euroopa ühtset ja tugevat välis- ja julgeolekupoliitikat, vastasel juhul Euroopa Liidu tähtsus väheneb veelgi.