Marion Pajumets: mida on mehel võita võrdõiguslikkusest

Marion Pajumets. Foto: Erakogu

Naistepäev on ammu möödas ja meeskolleegide kingitud rooski õie lootusetult norgu lasknud, milleks siis rääkida soolisest võrdõiguslikkusest? Seekord teen seda meeste, mitte naiste pärast; või kui olla täpne, siis tegelikult on siin mängus ka naiste huvid, sest naised saavad kasu meeste kasust.

Ei, ma ei väida, et mehe majanduslik edu ja ühiskondlik staatus laieneb automaatselt naisele, kelle peamine roll on tagada, et mees saaks korras ja õnnelikus kodus taastuda pingelisest tööst. Sellist mudelit pole Eestis kunagi olnud, rääkimata tänapäeva abielulahutuste, üksikvanemate ja maksmata alimentide ajastust. Kodune «idüll» ajas eelmise sajandi 60ndate USA perenaised depressiooni ja ravimisõltuvusse ja meil pole põhjust seda ihaleda.

Tõtt-öelda võib ka Eesti vanemahüvitise süsteem, mis soosib kahe või enama lapse järjest sünnitamist ja ema aastatepikkust töölt eemalolekut, lüüa valusaid hoope naiste tervisele ja karjäärile; aga see on liiga tundlik teema, et julgeksin sellel peatuda.

See on üks suur silmamoonutus, et sugude võrdsus on naiste teema, mis peab panema «normaalsed mehed» kas haigutama või vihastama. Soolisus suunab tervet mehe elukaart. Kümned uurimused tõestavad vastuvaieldamatult, et eesti mees maksab mehelikkuse eest hingehinda.

Eesti mehi raisatakse ja hävitatakse nagu vihmametsi kusagil kaugel mandril. Selgitan. Eestis peetakse ebamehelikuks muretseda oma tervise pärast, käia arsti juures, kasutada tööplatsil turvavarustust, järgida liikluses kiiruspiiranguid, pidada piiri alkoholi ja tubakaga, süüa tervislikku ja kerget toitu, hoiduda kaklustest.

Samuti tekitab kahtlusi, kui mees valib töö, mida pole enne valinud teised mehed, kui ta jääb lapsehoolduspuhkusele, kui ta veedab aega kahekesi teise mehega, ilma et nende kahe vahel oleks «turvalisuse tagamiseks» pall või pudel või telekas, ja kui mees ei tunne huvi spordi vastu. Eesti mees riskib sooidentiteedi kaotamisega, kui ta eelistab sekspartneri või elukaaslasena teist meest, kui ta palub abi, väljendab oma emotsionaalseid vajadusi, nutab, kui on kurb.

Ebamehelik on ka koolis korralikult õppida, mitte omada autot, omada väikest autot, püüda vältida tarbimiskultuuri, saada tagasihoidlikku sissetulekut, kanda värvilisi riideid, sättida soengut, vananeda, olla kõhn/priske, kannatada mingi puude all, isegi kasutada rikkalikku sõnavara – ja loetelu üha jätkub. Ehk ühele «normaalsele mehele» on lubatud õige vähe.

Mees olemise tunnet võib vast võrrelda tsirkuseartistiga, kelle töö on balansseerida lae all nööril, ja julgestusköis ei käi varustuse juurde. Või siis meenutab mehe elu sõjaväelist korda: sulle öeldakse, mida pead tegema, sinu roll on vait olla ja edasi teenida. Mees on sõdur. Kahuriliha.

Pole ime, et eesti mees joob, haigestub juba nooruses krooniliselt ja lahkub vara sellest kurjast ilmast (siin on asjakohane mainida ka suitsiide). Enne aga jõuavad paljud frustratsioonist rikkuda oma lähedaste elu – vägivallatseda naiste, laste ja teiste meestega, osta seksi, võib-olla sattuda koguni vangi. Eesti vangidest on 95 protsenti mehed, Eesti kodututest 77 protsenti.

Kõik see häda ja viletsus ongi meheks olemise hind meie kultuuris ja riigis. See ei ole eestlaseks olemise hind, sest muidu maksaks seda võrdselt ka eesti naised. See ei ole ka universaalne hind, mida maksavad kõikide riikide mehed ühtmoodi.

Islandi mees elab eesti mehest 10,4 aastat kauem ja Islandi naisest 3,8 aastat vähem. Norra mehed saavad endale lubada korraga lapsehoolduspuhkusel olemist ja meheks jäämist ega pea kahe hea vahel valima. Saksamaal on kõrgharitute seas mehi rohkem kui naisi, Hollandis ei tähenda geiidentiteedi väljendamine mehelikkuse lõppu.

Seega, eesti mehe raiskamine pole eesti mehele määratud mitte bioloogiliselt, vaid kultuuriliselt. Õnneks saab kultuuri muuta ja mehelikkust kui kultuurilist nähtust ümber mõtestada mõnusamaks, vabamaks. Seda teevad riigid oma poliitikatega. Toon mõned näited.

Uue koalitsiooni võimule tulles on tõenäoline, et tõstatub isapuhkuse teema. Kodune isa muutuks kõige enam viie aastaga normaalsuseks, kui pered muidu kaotaks isadele mõeldud vanemahüvitise osa. Kohe ka teine näide uue koalitsiooni võimalustest mõjutada mehelikkust: kooseluseaduse vastuvõtmine tunnustaks vabaabielus heteropaaride kõrval ka geipaare.

Geimeest koheldaks heteromehega võrdselt. Lisaks poliitilistele otsustele suunavad mehelikkust ka rahvaliikumised, näiteks ingliskeelses maailmas nn valge lindi kampaania, mis koondab mehi võitlema naistevastase vägivalla vastu. Mainiksin ka ökokogukondade liikumist, mis haagib mehelikkuse lahti piiritundetust tarbimisest (nt džiibid). Isegi nii triviaalsed asjad nagu reklaamid mõtestavad mehelikkust ümber. Mulle meenub kohe ühe telekampaania sõnum, et noorena olin rumal, nüüd tean, et mees on see, kes hoolib – see tähendab, kasutab kreemi –, ja üks teine kosmeetikareklaam, mille sõnum oli, et tõeline mees peab pidama vastu karmidele välistingimustele, milleks osutus isa otsas hüplev laps.

Ühesõnaga, mehelikkus pole mingi tõsine ja püha asi, vaid lihtsalt üks aja jooksul muutuv kokkulepe. Mehelikkuse mõistet kujundatakse valitsuses, ministeeriumites, meedias, lasteaias ja koolis jne – see on meie endi kätes.

Niisiis väidan, et eesti mehed maksavad mees olemise eest hingehinda ning ostavad ülehinnatud ja neile kahjulikku mehelikkusetoodet. Meie õnneks on kultuurilised tooted ja ideed – nagu «normaalne eesti mees» – meie kujundada. Valdkond, mis sellise kujundamisega süstemaatiliselt tegeleb, ongi sooline võrdõiguslikkus.

Tõsi, siiani on võrdõiguslikkuse fookuses olnud ühiskonna ajast ja arust arusaamad «normaalsest naisest» ja sellest, mida ta tahab, suudab ja tohib. Selline prioriteedipüstitus on ajaloolistelt ka mõistetav: eesti naised said valimisõiguse alles 1917. aastal, Tartu ülikooli loengutesse – ainult vabakuulajatena ja ainult tingimusel, et meestest kohti üle jääb – lubati naistudengeid alles 1905 ja siiani on meessool privileege, mida naised alles püüavad (ainult sulgudes mainin, et Eurostati hinnangul on Eesti sooline palgalõhe jälle kasvanud). Naiste suured saavutused avalikus elus on üsna hiljutised; pealegi leidub meist igaühel tuttavaid, kes tänini raiuvad, et president, piloot, kirikuõpetaja ja autojuht peavad kindlasti olema mehed, sest muidu kihutab maailm kraavi.

Üldjoontes on aga praegus­aja Eesti küps soolise võrdõiguslikkuse avamiseks meestele ja maskuliinsustele. Õige mitmes eluvaldkonnas vajab mehelikkus ümbermõtestamist ja meeste olukord kiiresti tõstmist naiste olukorra tasemele. Mõelge, kas pole mitte kahepalgeline nutta taga sündimata lapsi ja väljarändajaid, raisates samas olemasolevaid mehi, kes eelistaksid mitte kuhugi kolida, vaid siinsamas elada ning ideaalis õnnelikudki olla.

Õnneks pole naistel põhjust kadetseda meeste hõlmamist võrdõiguslikkuse vaatevälja. Üldjuhul ei riiva meeste seisundi paranemine naiste kättevõidetut. Nii ei kängu naiste eluiga sellest, kui meeste eluiga ja tervena elatud elu pikeneb – vastupidi, Eesti poleks enam üksikute vanaprouade riik; kui mehed sooritaksid vähem kuritegusid ja satuksid harvem vangi, ei kasvaks sellest automaatselt naiskurjategijate ja naisvangide arv, vastupidi, naise elu muutuks turvalisemaks. Naised (ja lapsed) ainult võidaksid sellest, kui mehed võtaksid oma järeltulijate eest rohkem vastutust ning veedaksid rohkem aega lastega. Emad saaksid vabanenud aega kasutada tööks, enesearendamiseks, väljapuhkamiseks.

Ilmselt on teravam küsimus meeste jaoks mõne senise eelise jagamine naistega, mis samuti sisaldub võrdõiguslikkuse idees. Ei saa ju päriselt välistada, et leidub ahneid tööandjaid, kes asuvad palgalõhet vähendama, langetades meeste palga võrdväärset tööd tegevate naiste palga tasemele. Veelgi valusam – eeldusel muidugi, et riigilaval olemine on unistuste tipp – oleks näiteks riigikogu valimistel nn triibuliste valimisnimekirjade rakendamine, sest meeste osakaal parlamendis väheneks proportsioonis naiste osakaalu kasvuga. Samas on jagatud vastutust kergem kanda ja jagatud mure on pool muret.

Pealegi – lubage mulle see ebadiskreetsus – pole meeste enamusel õieti midagi kaotada, kuna nad pole kunagi nautinudki neid privileege, mida meestega seostatakse. Olgem ausad, enamik mehi meie ümber blufib, näidates end «normaalse mehena», tegelikult on neil ikka üks või kaks või tõenäoliselt õige mitu tunnust puudu, et ulatuda kultuurilise normini. See on totter, et mehed samastuvad saavutamatu ideaaliga ega märka, et neile kuluks hädasti ära mehelikkuse kuvandi avardamine.

Kahju tõdeda, kuid meeste võite võrdõiguslikkusest pole piisavalt rõhutanud ka soo­uurijad ja võrdõiguslikkuse eksperdid, kelle ärev pilk on püsinud naiste edusammudel.

Senikaua, kui Eesti mehed (ja nende emad, naised jne) ei mõista, et kehtiv mehelikkuseideaal ahistab mehi ja neile kuluks ära veidi vabastavat võrdsust, jäävad mehed ühiskonna kahurilihaks ja köielkõndijateks. Paraku jääb ka võrdõiguslikkus senikauaks naiste- ja nišiteemaks, nagu ta seni on olnud.

Seega oleks meeste ja võrdõiguslikkuse liit win-win-lahendus. Teine valik on mitte areneda ja kuhtuda. Siis on tõesti ühel hetkel põhjust tõdeda, et eesti mees on muutunud nõrgemaks sugupooleks. Aga sel juhul mitte nõrgemaks eesti naisest, vaid nõrgemaks sellest mehest, kes ta võiks olla.