Seattle’i raadiojaama KXRX-FM tuli 8. aprilli hommikul üks imelik telefonikõne. Helistajaks oli keegi elektrik ja tal oli teatada järgmist: leidsin just surnud Kurt Cobaini. Raadiojaama inimesed ei teadnud, mida selle uudisega peale hakata, kuna profiili järgi polnud nad uudistejaam, kuid nad ütlesid selle siiski välja.
Elektrik oli tulnud Cobaini Seattle’is asuvasse koju elektrijuhtmeid kontrollima, kuid leidis hoopis endale jahipüssist kuuli pähe lasknud Cobaini, kes oli enda kõrvale jätnud avatuna ka Washingtoni osariigis välja antud autojuhiloa. Politsei tuvastas kuulsa muusiku näpujälgede põhjal.
27-aastane Cobain oli olnud ligi nädala teadmata kadunud ja ei reageerinud telefonikõnedele. Elusana nähti teda viimati 31. märtsil, kui ta pärast paari päeva ühest Los Angelese taastusravikeskusest lahkus. Või tegelikult nägi teda viimati hoopis üks sõber, kellelt Cobain laenas jahipüssi, kuna ta olla oma valdustes näinud ringiluusijaid. Relva oli tal hädasti tarvis, sest mõni nädal tagasi oli politsei ta elukohas läbiotsimise käigus konfiskeerinud neli tulirelva. Millised olid Cobaini viimased päevad, ei tea täpselt keegi. Mõned räägivad, et ta olevat Seattle’is ringi luusinud, segase olekuga, mingisugune imelik paks vammus seljas.
Kuidas uudisele reageeriti? Eks ikka hüsteeriaga. Räägitakse, et eriti šokeerivate uudiste puhul jääb inimesele meelde see koht, kus ta seda kuulis. Mina läksin sel mälestusväärsel õhtul naabrimehe juurest, kolmeliitrine piimamannerg käe otsas, piima tooma. Naaber ei olnud veel lehma lüpsmist lõpetanud ja siis small talk’i mõttes küsis, et ega ma ei tea, et üks kuulus muusik olla end ära tapnud. Tundsin huvi, kellega on tegu, kuid naabrimehel ei tulnud meelde, ta ilmselt ei teadnud ka Cobaini. Terve kodutee mõtlesin, et kes see küll võis olla. Koju jõudes õnnestus asi ka välja selgitada. Nirvana nime nägin esimest korda aga ühest Allar Levandi intervjuust, kes nimetas sel ajal oma lemmikbändidena Metallicat ja Nirvanat.
Eesti meediaajalukku on Kurt Cobaini surm jätnud samuti ühe imeliku, situatsionistliku aktina käsitletava jälje. Riiklik uudisteagentuur ETA saatis selle puhul välja pressiteate, et Cobaini asemel oleks võinud ennast ära tappa Bryan Adams, Axl Rose, Dj Bobo, Heldur Jõgioja ja Pearu Paulus. Uudist loeti muutmata kujul ka raadiost ette. Uudisteagentuuri nimel saatsid selle välja kaks teismelist praktikanti, Marek Kallin ja Rain Tolk, kes pärast seda kohe ka vallandati. Pearu Paulus kaebas ETA kohtusse ja sai valurahaks 25 000 krooni.
Cobain on müüt ja 2005. aastaks olevat see müüt suuruselt ületanud Elvise enda (kuidas seda küll mõõta, aga ju keegi mõõtis). Kusagil kirjutati, et on olnud võimalik osta isegi Cobaini järgi disainitud Action Mani nukku, rasvaste juuste, väljaveninud kampsuni ja katkiste teksadega. Isegi kui info Cobaini kohta, mida leida on, vastab tõele, siis hakkab see ikkagi asetuma kuhugi müüdi piirjoontesse. Palju sellest on läbi erinevate meediafiltrite ja kajade käinud – nagu sellistel puhkudel ikka. Tema kohta kirjutatakse, et lapsena oli ta olnud rõõmus ja seltsiv laps, kuid pärast vanemate lahutust, kui ta oli seitse, midagi murdus. Kirjutatakse sellest, kuidas tema parim sõber kooliajal oli gei ja Cobaingi lasi ennast rahulikult geiks pidada, kuna siis polevat teda segatud. Kirjutatakse sellest, kuidas juba suure ja kuulsana olevat Cobain kohtunud juhuslikult ühe oma vana sõbraga ning tundnud häbi, et ta istub limusiini tagaistmel.
Washingtoni osariigis Aberdeeni linnas sündinud Nirvana esimene plaat ilmus 1989 ning seda on praeguseks müüdud ainuüksi USAs 1,7 miljonit eksemplari, väljaandjaks märgilise tähtsusega plaadifirma Sub Pop. Vaatamata sellele oli Cobain plaadifirma peale pahane, et nad plaati piisavalt ei promonud. Järgmiseks plaadiks «Nevermind» oli Nirvana profiil niipalju üles läinud, et seda hakati lindistama koos maineka produtsendi Butch Vigiga ja suure plaadifirma Geffen harukontorile DGC-le. Plaadifirma arvas, et oleks tubli saavutus, kui 1991 septembris ilmunud album 250 000 koopiat müüb. Läks aga nii, et jaanuari alguseks lõi «Nevermind» Billboardi tabeli esikohalt minema Michael Jacksoni plaadi «Bad». Selle suurimat hitti, deodorandi järgi nime saanud «Smells Like Teen Spiritit» käias MTV, nii et oli käiatud. Nirvana muutis MTV ja rockmuusika nägu ning nende järel sai kuulsaks terve rida, reeglina ka heroiiniprobleemide käes vaevlevaid bände nagu Alice In Chains, Soundgarden, Stone Temple Pilots jne. Nn alternatiivrock ja pleekinud olemisega tegelased võtsid muusikatööstuse üle.
Tolleaegsest majanduslangusest puudutatud demograafiline segment 15–24 eluaastat, keda on nimetatud ka slacker’iteks, oli saanud oma hääle. Slacker tähendab inimest, kes ei taha tööd teha ja kellel võib-olla polnudki võimalust tööd teha, sest tööd polnud piisavalt saada. Slacker istus kodus, suitsetas kanepit ja vaatas päev läbi televiisorit, vaatas kordussaateid, ikka ja jälle neidsamu. Slacker oli sissepoole pööratud ja apaatne, ta ei tundnud maailma vastu erilist huvi. Teda ei huvitanud see, et alanud oli Lahesõda ning televiisorist näidati, kuidas USA kõrgtehnoloogiline sõjavägi CNNi vahendusel kõrgtehnoloogilist telesõda pidas, slacker vaatas võib-olla hommikust Dr. Phili vestlussaadet või telepoodi, kus tutvustati kaupu, mida slacker’il ega ka kellelgi teisel kunagi vaja ei läinud.
Kui eelmine rockbänd number üks Guns n’ Roses esitles end kui autsaidereid, siis nende imidž oli ikkagi bad boy, oli ikkagi midagi, millega võis end suhestada korporatiivne ja proaktiivne macho-Ameerika. Gn’R oli suure narratiivi muusika, Nirvana aga väikese. Axl Rose’i pruudid olid supermodellid, Kurtil feministid.
1992 MTV videoauhindade jagamisel juhtus järgmine tore lugu. Ühes nurgas istusid Kurt Cobain, tema naine Courtney Love ning Kurti süles nende väike tütar Frances Bean. Neist möödus Axl Rose koos oma supermodellist pruudi Stephanie Seymouriga. Courtney hüüdis: Axl, kas sa ei taha meie tütrele ristiisaks tulla. Axl ütles selle peale Kurtile: kuule, ütle oma bitch’ile, et ta vait jääks. Kurt (peenikeseks tehtud häälega): Bitch, jää vait. Selle peale lubas Axl ta õue asfaldile vedada, vaatamata sellele, et Kurtil oli väike tütar süles. Stephanie Seymour aga olevat küsinud Courtneylt, vist irooniliselt: kas sa oled ka modell? Mille peale Courtney vastas (kas ja kui irooniliselt?): kas sa oled ajukirurg?
«Nevermindi» on müüdud 30 miljonit eksemplari, Nirvana plaate 70 miljonit ja leidub palju inimesi, kelle arvates kuulsus Cobaini tappiski, vähemalt ühe peamise põhjusena. Ühtäkki olid Melvinsit ja Black Flagi kuulavad väikelinna stoner’id üle maailma kuulsad ja Kurtist saanud suurem-kui-elu popkultuurikangelane, generatsiooni silmad, suu ja südametunnistus, keda kõikjal jälitasid kaamerad, kellest tehti dokfilme ja telesaateid, keda uuriti ja kujutati kui uut fenomeni. Kuidas introvertne inimene sellises olukorras hakkama saab? Cobain hakkas tarvitama heroiini, mis leevendas nii teda teismeeast vaevanud kõhuvalusid kui tuimastas kuulsusekuma. Kas see kõik täpselt nii oli, aga sellist põhjust-tagajärge sageli esitatakse.
1993 septembris ilmus Nirvana kolmas stuudioalbum «In Utero», mis oli tegelikult juba üsna surma nägu. Heroiini peetakse regressiivseks narkootikumiks, mis viivat su kohtadesse, kus tähendused ja sõnad enam ei kehti, see taandab su emaüska, ütleme nii. Juhtusin kord Kadriorus nägema üht narkomaani, kes oleku järgi otsustades oli ilmselgelt heroiinilaadse laksu all. Ta oli koos pruudiga, kes teda ikka edasi kõndima mahitas. Junky aga ei liikunud, vaid vajus mingisuguses ülimas püha naudingu tundes sujuvalt kõnniteele ja röökis täiest kõrist: mama!!!!!!!
Cobain «In Uterot» promovatele kontsertturneedele enam minna ei tahtnud, kuid läks sellele vaatamata. Enne surma oli ta jooksva aasta kolme kuu jooksul teinud neli üledoosi, neist viimast, märtsi keskel Roomas hotellitoas juhtunut peeti juba enesetapukatseks. Must depressioonipäike säras Kurti taevas. Turnee katkestati ja Nirvana pöördus USAsse tagasi.
5. märtsil kirjutas Kurt Cobain kirja, kus ta ütles midagi sellist, et kaua ma ikka enam lolli mängin. Selle järel läks ta akna juurde, süstis endale heroiini, vaatas korra aknast välja, võttis jahipüssi ja …
Nirvana bassimehest Krist Novoselicist sai hiljem taimetoitlane ja poliitiline aktivist. Trummar Dave Grohl tegi suure kommertseduga hard-rockbändi Foo Fighters. Courtney Love on suure suuga celebrity. Frances Bean Cobain pidas oma kuueteistkümnendat vägeva suitsiiditeemalise stiilipeoga. Kurt Cobaini surma ümbritsevad ka vandenõuteooriad.
Nirvana stuudioalbumid
«Bleach»
Sub Pop, 1989
«Bleach» on heas mõttes koltunud ja tolmuse olemisega plaat, mille mõjutajateks on ühtviisi Led Zeppelin, Melvins kui Celtic Frost. Meeleolud on allasurutud, justkui oleks inimene kivi alla jäänud ja ei pääse välja, kuid seda võimsama energiaga lahvatab Kurti kõikidest äärtest katkirebitud vokaal. Nii mõnigi peab seda Nirvana parimaks plaadiks.
«Nevermind»
DGC, 1991
«Nevermindi» kõlad on konkreetsemad ja poleeritumad kui «Bleachil», kuid painav klaustrofoobia ja passiivse agressiooni pursked ei anna rahu. Plaadil leidub nii veealuse kõlaga stoner-ballaade («Come As You Are») kui kõige sirgjoonelisemat punk-rock-energiat («Territorial Pissings»). 2005 kandis USA Kongressi raamatukogu plaadi ka rahvuslikku salvestusregistrisse, kuhu on koondatud «kultuuriliselt ja esteetiliselt olulised teosed».
«In Utero»
DGC, 1993
Plaat, mille produtsendiks palgati USA mürarocki-legend Steve Albini plaaniga kuulajate kõrvu lõhkuda. Albini tööga polnud lõpuks rahul ei plaadifirma ega bänd ja lõpliku vormistuse pidid tegema teised, sest produtsent keeldus asju muutmast. Müügiarvud polnud sel nii võimsad kui «Nevermindil», kuid olid korralikud ja kriitikud kiitsid seda kui «drastilist eemaldumist «Nevermindist»».