Aprilli lõpp ja mai algus toob endaga ridamisi päevi, mis eeldavad või ahvatlevad avalikku tähistamist. Lehvitatakse lippe ja kinnitatakse mantli- või kuue reväärile lindikesi. Milliseid lippe ja milliseid lindikesi?
Rein Veidemann: vahetuvad sümbolid
1. aprill 2014, 13:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvahelisel töörahva solidaarsuse päeval 1. mail on ametiühingutel ja sotsiaaldemokraatidel tavaks koonduda punaste lippude alla. Mälestusena revolutsioonilisest minevikust ja vabaduse nimel valatud verest. Soomes ja mujalgi Euroopas, kus ametiühingutel oluline roll, näeme igal aastal seesuguseid manifestatsioone. Ei tõrgu Eestiski seda nägemast, ehkki minust vanemale ja mu enda põlvkonnalegi tuletab see meelde aastakümneid kestnud ja palju kannatusi põhjustanud punavõimu aegu. Aga nüüd on meie oma eesti «punased roosid» valitsuskoalitsioonis.
Seitse aastat tagasi hoiatasin koos mitme kolleegist professoriga Tallinna ja Tartu ülikoolist valitsust tema kava suhtes teisaldada jõuga Teise maailmasõja monument Tõnismäelt kaitseväe kalmistule. Olen tänagi kindel, et pronkssõdur oleks oma õigele kohale jõudnud tsiviliseeritud kombel, venekeelse kogukonna mälukultuuri austades. Üks käremeelne kolleeg silditas meid seepeale «punaprofessoriteks», sest tema meelest polnud monument mitte niivõrd sõjaohvrite mälestuseks, kuivõrd nõukogude võimu sümbol. Et eestlaste ja eestivenelaste vahele löödud kiilu arm siiamaani kirvendab, sellest kõneleb järgnevate aastate 27. aprillil tänavapildis mõne vene inimese rõivale või siis auto tahavaatepeeglile kinnitatud Georgi lint.
Aga nüüd? Kui Venemaa annekteeris Ukrainalt Krimmi poolsaare, siis tehti seda relvade kõrval Vene riigilipu ja Georgi lintide lehvides. Propagandasõja kõrval käib ka sümbolite sõda. Kes meist ei teaks 1961. aastal Jevgeni Jevtušenko sõnadele loodud Eduard Kolmanovski laulu «Kas ihkab sõda meie maa», mille laulis kuulsaks Eestis Georg Ots. Algupärandis on selles laulus «meie maa» asemel «venelased». Ja sõnumiks «ei taha!», loomulikult «ei!». See laul oli pühendatud Teises maailmasõjas (venelastele Suures Isamaasõjas) võidelnute mälestusele. Aga 2014. aastal on Vene autoritaarne võim oma sammudega hävitanud selle laulu siiruse. Mismoodi minnakse nüüd Eestis 9. mail pronkssõduri juurde Georgi lintidega mälestama sõjaohvreid, kui needsamad lindid on olnud agressiooni toetajate rinnas? Mina käsitan seda solidariseerumisena nendega.
Ma mõistan eestivene kogukonna kimbatust, mille ette nende kultuuriline päritolumaa on nad seadnud. Ja kindlasti on neidki, kes vallutust õigustavad. Aga siis tuleb teada, et Georgi lindid ei tõlgendu Eestis mälestusena ega isegi enam protestina aastate eest mõtlematult toiminud Eesti valitsuse vastu, vaid naaberriigi jõudemonstratsioonina. Vanade sümbolite õilis sisu võidakse hävitada räpaste tegudega.