Tänavuse Brüsseli julgeolekufoorumi NATO-teemalisel arutelul meenutas inglane lord Robertson seda, kuidas Putin lubas avalikult rahvusvahelist õigust järgida. Hollandlane de Hoop Scheffer tõi aga esile, kui aeganõudvalt sündisid NATO kokkulepped Balti riikide õhuturbe ja kaitseplaanide kohta.
Väljavõtted 21. märtsil 2014 Brüsselis toimunud debatist on esitatud lühendatult German Marshall Fundi avaldatud üleskirjutuse järgi.
Jaap de Hoop Scheffer
NATO peasekretär 2004–2009
Peaksin alustama sellest, et tunnustada Vladimir Putinit, kuna ta aitab meid kahel viisil. Esiteks, ta aitab rõhutada NATO olulisust, millega oleme viimastel aastatel pidanud ise tegelema, ning teiseks, nagu ütles ka peasekretär Rasmussen, võib ta veenda liitlasriikide poliitikuid peatama kaitsekulude alandamist. See on lohutuskiir praeguses koledas kriisis. [Kui seda ei oleks], oleksime arutlenud siin NATO globaliseerumise üle, NATO kui demokraatlike riikide liidu üle. Praegu ei ole meil luksust sellest rääkida. Praegu on meil vaja vaadata, kuidas saaksime anda Balti riikidele, Poolale ja Kesk-Euroopa riikidele poliitilist lohutust, ning ma kiirustan lisama, kuidas lohutada Moldovat, Gruusiat ja Ukrainat. See tähendab suuri kulutusi. See ei ole muidugi NATO kohustus, vaid siin tuleb mängu Euroopa Liit.
Kas teate, mida ütles sel nädalal Dnestri-äärse vabariigi parlamendi spiiker? «Kas me ei võiks saada Krimmiga sama staatust? Me kõik oleme ju lõpuks venelased.»
Arutelu NATO ja tema globaalsete partnerite üle peaksime praegu kõrvale jätma. On väga hea, kui meil on suurepärased suhted Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea, Jaapani jt riikidega. Kuid härra Putin on andnud meile jõupoliitika õppetunni. Me arvasime, et oleme sellest üle saanud ja sellised olukorrad ammu seljataha jätnud.
Meile on antud õppetund. Enamik meist, kes siin ruumis istuvad, on koolitatud mõtlema moraalikategooriates. Vladimir Putin moraalikategooriates ei mõtle, ta mõtleb teistes kategooriates. See on see õppetund, ning see on põhjus, miks NATO, nii nagu ka Euroopa Liit peaksid nüüd tegema kõik, et hoida kriisi hullemaks minemast. See on juba piisavalt hull, ja mulle sugugi ei meeldi seda tunnistada. Et me peame ütlema, et Krimm on fait accompli (sündinud fakt – toim). Ausalt öeldes ei kujutanud ma kaks nädalat tagasi ette, et istuksin siin ja ütleksin, et Krimm on fait accompli. Praegu, kui me arutame sanktsioone, NATO rolli, NATO seisukohta, NATO tugevdamist, on küsimus selles, et meil tuleb ära hoida kriisi süvenemine. See on kriis, millel, nagu te ütlesite, on 19. sajandi ja 20. sajandi jäljed. Ning meie mõtlesime, et elame 21. sajandil. Selles mõttes ei ela. NATO-l ja Euroopa Liidul on tarvis väga palju tööd ära teha. Lubage ma lõpetan sellega, et mul kulus poolteist aastat, ligemale kaks aastat selleks, et saavutada konsensust Balti riikide õhuturbe asjus. Nagu te teate, kulus veel märksa kauem aega, et koostada selle piirkonna [kaitse]plaanid. Neid ei olnud. Neid peeti liiga provokatiivseks. Täna teame paremini.
Anders Fogh Rasmussen
NATO peasekretär
Venemaa sõjaline agressioon Ukrainas on kõige tõsisem kriis Euroopas pärast Berliini müüri langemist. Meie nägemus ühtsest, vabast ja rahumeelsest Euroopast on seatud küsimärgi alla, sest tegemist ei ole üksikjuhtumiga. See järgib käitumismustrit, mis hõlmab sõjalist survet ning külmutatud konflikte meie naabruses: Dnestri-äärses piirkonnas, Lõuna-Osseetias, Abhaasias ning nüüd Krimmis.
Neid kriise seob ühte see, et üks suur riik otsustab üleöö ühepoolselt ümber kirjutada rahvusvahelised reeglid ning taasluua Euroopas uued eraldusjooned, 25 aastat pärast seda, kui Euroopa vabad rahvad need jooned kustutasid. Me lootsime, et selline revisionistlik käitumine on jäänud 19. sajandisse, aga nüüd näeme, et see on naasnud 21. sajandil. See põhineb vastasseisul, mitte koostööl, ning kujutab endast ohtu meie väärtustel põhinevale maailmakorrale ja reeglitele, millest me kõik oleme lubanud kinni pidada.
Praegu näen kolme prioriteeti: kinnitada veel meie pühendumust kollektiivkaitsele; suurendada meie toetust Ukrainale ja piirkonnale laiemalt; ning öelda selgelt, et me ei saa ajada Venemaaga asju nagu harilikult.
Esiteks, kollektiivkaitse. Keegi ei peaks kahtlema NATO otsustavuses juhul, kui ükskõik millise liikmesriigi julgeolek satub ohtu. Meie pühendumus kõigi liitlaste julgeolekule on murdmatu praegu ja tulevikus. See kinnitus pole üksnes sõnades, vaid tähendab vahendeid ja tegevust: rohkem lennukeid Balti riikide õhuturbeks ja jälgimislennud Poola ja Rumeenia kohal. Me jääme valvsaks ja oleme valmis astuma kõiki vajalikke samme. Meie eesmärk on hajutada kriisid meie piiridel. Ja ärge siinkohal eksige, me kaitseme oma liitlasi.
Teiseks, tugevam toetus Ukrainale. Me süvendame poliitilist ja sõjalist koostööd. See hõlmab Ukraina relvajõudude muutmist kaasaegseks ja tõhusaks organisatsiooniks, mis suudab pakkuda usutavat heidutust ja kaitset sõjaliste ohtude vastu, parandades Ukraina relvajõudude suutlikkust töötada ja tegutseda koos NATO liitlaste relvajõududega. Suurem osalus NATO õppustes. Sellega tegeleb nii allianss kui ka liitlased eraldi. Samuti töötame teiste partneritega regioonis, et toetada neid praegusel kriisiajal.
Ja lõpuks – kõneldes viivitamatust vastusest – meie suhted Venemaaga. 2010. aastal leppisime Venemaaga kokku, et arendame välja tõelise strateegilise partnerluse. Olen jätkuvalt arvamusel, et kokkuleppimine on õige viis edasi minna, kuid pean ka täna ütlema, et näeme Venemaad kõnelemas ja käitumas rohkem vastase kui partnerina. See ei ole meie tehtud valik.
See valmistab suurt muret ja seab küsimärgi alla meie koostöö alused Venemaaga. Oleme juba kokku leppinud, et ametnike tasemel kohtumisi Venemaaga praegu ei toimu, ning me peame üle vaatama kogu meie koostöö, et NATO välisministrid saaksid Brüsselis kohtudes võtta vastu asjakohased otsused. Seda teeme me praegu.
Lord George Robertson
NATO peasekretär 1999–2004
Kas NATO murdis president George H. W. Bushi aegse USA välisministri James Bakeri väidetavat lubadust, et NATO ei liigu tolligi Venemaa piiridele lähemale?
Ei murdnud. See väidetav lubadus oli ammu enne minu aega. James Baker ei olnud minu kaasaegne. 2002. aastal [otsustatud] laienemine ei tähendanud lubaduste murdmist. See toimus koostöös Venemaaga, mul oli tol ajal hulk kohtumisi venelastega. Ehkki mõnele Venemaa valitsuse liikmele oli see vastumeelne, eriti mis puudutas Balti riike, taandus president Putin lõpuks ja ütles, et on toimuvaga nõus.
Ma arvan, et olid muud – me ei peaks küll neid sõnu enam kasutama – «punased jooned». See käib eriti Gruusia ja Ukraina kohta. Nii et lubadusi ei murtud.
Meil olid tol ajal Vladimir Putini ja venelastega head suhted. Ma läksin Moskvasse 2002. aasta alguses. Saksamaa kaitseministeerium andis mulle lennuki, et sõita sellele kuulsale kohtumisele. Kohtumise lõpus küsis Putin: «Miks te tulite Saksa lennukiga? Kas te ei võinud tulla lennukiga, millel oleks olnud Union Jack (Suurbritannia lipp – toim)?» Kuid meil olid head suhted.
28. mail 2002, pärast NATO-Venemaa nõukogu avakohtumist riigipeade tasemel andsin pressikonverentsi, minu kõrval olid Putin ja Berlusconi. Tahaksin rääkida, mida Putin tookord küsimusele vastas. Tal ei olnud selle kohta ette valmistatud kommentaari. Ma arvan, et see on nüüd, 14 aastat hiljem väga oluline.
Ta ütles: «Venemaal on alati olnud maailma asjades oluline roll. Meie riigil on aga olnud probleem sellega, et väga pika aja jooksul tekkis olukord, kus Venemaa oli ühel pool ning teine pool koosnes peaaegu kõigist ülejäänud maailma riikidest. See vastasseis meie ja ülejäänud maailma vahel ei toonud kaasa midagi head. Meie igatahes ei saanud sellest mingit kasu.»
Ning ta jätkas: «Venemaa on ja soovib olla osa tsiviliseeritud rahvaste perest. Kui meie hääl pole kuuldav, pole sellest midagi võita. Oleme otsustavad, et meie rahvuslikke huve võetaks arvesse. Venemaa on valmis toimima vastavalt rahvusvahelisele õigusele, rahvusvahelistele reeglitele, tsiviliseeritud dialoogi raames, et saavutada ühiseid eesmärke.»
Ma arvan, et president Putinile ja Venemaa rahvale võiks neid sõnu meelde tuletada. Millele nad alla kirjutasid, milline oli ühiselt võetud kohustus. Ning neile tuleks seda meenutada regulaarselt ja kogu aeg.